Age Jaanimets

Nimi: Age Jaanimets
Sünniaasta: 1980
Võistlema hakkasin: Minu esimene võistlus oli 2002.a. Tartu Rattamaratoni matkasõit. Rattaks Authori hübriid ja kiivri ostsin ka laste oma, et noh esimene ja viimane võistlus - ei hakka suurt raha tühja peale kulutama. Äge oli. Sai kõvasti kihutatud ja sealt see algaski. Järgnes Värska maraton - kui eelmisest võistlusest olid ainult head mälestused, siis siin sain tunda ka rattaspordi tõelist raskust. Hübriidi kõlbmatus maastikusõiduks ja vähene treenitus andsid kõvasti tunda ning kui märkasin, et mind, kui viimast sõitjat saadab "laibaauto", siis otsustasin, et hädasti oleks vaja paremat ratast ja natuke teadlikku treenimist...

Minu MTB: Pisike, kerge, musta värvi ja alati perfektses töökorras.

Minu MNT: Scott S3, trenni tegemiseks ideaalne.
Parimad sõidud: Parimad sõidud on rasked sõidud, mis vajavad pikka psühholoogilist ettevalmistust - Tahko, BCh Poolas, Rõuge tuur, Haanja 100.
Parimad kohad tulid 2006-l aastal. 3 korda Elion cupi poodiumil ja Hansapanga noortesarja üldvõit. 2006. aasta hooaja põhisaavutus oli hõbemedal EMV-l maastikurattakrossis. Minu jaoks tähtis on ka 2004.a.
Tahko auhinnaline 4. koht - esimene võistlus välismaal.
Kõige hullem sõit: Üks hullemaid sõite oli 2005.a Timex Cupi viimane etapp. Pingutasin üle ja tagajärjeks mitu mõttetut kukkumist. Murdsin roided. Sõitsin siiski lõpuni - ei saa ju ometi selle pärast liidri positsiooni loovutada.
Teisena tuleb meelde elu esimene sügiskross - Tihemetsa 2003. Olin seal rohkem pikali kui püsti. See ka mu elu esimene ja praegu viimane katkestamine. Olin raja ja selle võistluse peale ikka tulivihane tookord:
"teevad, lollid, selliseid võistlusi ja radu, kus pole võimalik sõitagi".
Nüüd neid tehnilisi sõite just naudingi.
Eesmärgid: 

Sõidan, sest meeldib.  Rattasõit on väga mugav viis enda vormis hoidmiseks - ei pea pekist lahti saamiseks higistama umbses aeroobikasaalis. Kõik teised naised kadestavad (vähemalt töökaaslased kontorist).

Muud hobid: Sitsid, satsid, pitsid, patsid - nagu naistel ikka, eneseületamine, fotograafia, head filmid.

Ja natuke veel... Pole kunagi "haamrit" saanud. Mitte kunagi pole võistlusel kummi lõhkunud ega muid tehnilisi äpardusi kogenud, välja arvatud mõned korrad, kus kett on maha tulnud.
Sageli on minu jaoks tehnilised laskumised ja rasked kohad "blokitud" kahe kõrva vahel, sellest üle saades imestad vahel isegi, kui võimekas võib ikka üks nõrk naisterahvas olla.