Rakke Rattamaraton 2010

15.08.2010 toimus vaatamata ilmataadi pingutustele siiski Nissan EMV Fuji X Rakke Rattamaraton, mille raames peeti ka EMV arvestu maastikurattasõidus. Siinkohal tuleb trummipõrin ja ilutulestik. M-SEN1 masinaklassi võit kuulub Oliver Öpikule. Omamoodi saavutusega sai hakkama ka Kuldar Reiljan, kes on üks neljast vaprast kes osalenud seni kõigil 10 Rakke maratonil! EEC arvestuses saime kirja 11 tulemust ja siit nad tulevad....

15. Oliver Öpik 2:18:31
77. Kaupo Raag 2:31:05
90. Rommi Kruuse 2:32:18
115. Peeter Kand 2:35:14
152. Raul Kotov 2:38:35
158. Janek Maidla 2:39:18
184. Kuldar Reiljan 2:43:38
210. Ailar Kiristaja 2:45:50
258. Argo Kerner 2:50:30
262. Väino Kiuru 2:50:34
411. Margus Tinno 3:04:38

Aga nüüd asjaosaliste kommentaarid:

Kuldar: Minema sai päris normaalselt aga keberniit algas kohe peale starti metsa jõudmist. Kett mähkis ennast nii kavalalt kortsu esikäikari ja keskjooksu vahele, et tükk pusimist oli enne kui rajale tagasi sain. Esiotsa arvasin tantsiva keti porise kasseti süüks, aga pikapeale hakkas kohale jõudma et mingi lüli on kõver. Niisiis tuli selle jebiva käigukastiga edasi vegeteerida.
Vist enam-vähem 35 km kilti enne lõppu olin just Janekile järele jõudnud, otsustas kett lõpuks lusika nurka visata. Pizdets… stardieelses vihmasegaduses oli ketivõti maha jäänud, kuna kogu geelid ja staff seljataskus segas autos lebotamist. Õnneks ketilukk oli küll haaknõelaga särgitasku küljes. Hängisin ja jõmisesin seal jupp aega enne kui konkureeriva klubi kompromissitu võitleja Bruno täiesti omal algatusel seisma jäi ja ketivõtit pakkus. Koos sadulakotiga, kuna selle lukku me jõupingutustele vaatamata lahti ei saanud. Jäin siis seda rappima nagu siga leivakotti, aga lõpuks pääsesin ikka mesipuu sisu kallale.
Järelejäänud motivatsiooniriismete pealt tuli sõit lõpuni sõita, jalad paistsid päris head olevat (pididki olema, kella pealt pärast vaatasin et puhata sain tervenisti 7 minutit) ja lõppude-lõpuks on Rakke mu vaieldamatu lemmik elionirada.
Enne staadionit paari põksu peal jõudsin just järele päästeingel Brunole, kes 'po zakonu podlosti' eelviimases kurvis ärevushoos omakorda keti pooleks astus. Rehabilitasiooni korras tõukasin ta finišini.

Raul: Riiete valik läks nihu. See saadana vihm tundus nii külm et sebisin 'kile, sooja pikkade varrukatega särgi' ja kombinatsiooni 'all lühikeste varrukatega särk ja selle peal varrukateta särk' vahel, jäi see viimane. Oi see oli viga. Päike tuli kähku välja ja väga palav hakkas, sõita ei jõundnud, hing oli kinni. ca 15-l km-l panin maoka kruusakal. Pundiga sõites loopis nii palju pori silmadesse, et käega neid pühkides jäi ühel hetkel auk esiratta alla ja üle lenksu ma olingi. See aga lõi ootamatult hingamise lahti ja edasi oli juba kergem sõita. Kaotuste hulka tuleb arvata ketivõti, kummieeblid ja keti lukk - olin sadulakoti lahti unustanud.

Rom: Liikusin enamjaolt, nagu ikka, vaimu jõul. Rada oli mõnus ning soosis tänu oma vähestele tõusupõnksudele minusuguseid vedelaid. Kuna need üksikud trennid, mis olen teinud, pole ka ületanud 2 tundi, siis enamvähem teadsin mis mind ees ootab. Esimesed hoiatused jõuvaru otsalõppemisest sain 1.19. Hakkasin vägisi tempot alla võtma. Aga ega see mul pikalt õnnestunud. Mingi hetk haakisin ennast tuulde Viljandi klubi poisile Holtsmann Marko. Kutt vajutas siledal maal ikka mõnuga. Fokusseerisin kollase särgi ja poole meetrise sõidutrajektoori tema taga ning hakkasin lugema meetreid lõpuni. Kuhlap, Talumaa vilksatas, Tarlap korjas mingi põõsa käikarisse. 10km lõpuni, veetakistuse järel jäin maha. Ees hakkas paistma Järva. Tema aga oskas mingi jubeda nipli visata põllupeal ja ma kruisasin vaikselt edasi. Võidusõidust oli asi juba kaugel, sest jõudu enam ei olnud ja teadsin, et mingit "ärkamist" ka enam ei tule. Lootsin lihtsalt, et enam hullemaks ei lähe. 5km lõpuni. Keegi räägib minuga! Kaupo! Ma ei jõua midagi öelda. Mõtlesin küll hästi kõva häälega " hästi liigud vennas, tubli!". Lootsin, et oma särk eespool annab mulle jõudu kuid see viimane heinamaa tõus kustutas ikka lõplikult ära. Iga järgmise tõusukese peal oleks tahtnud oksendada. Krdi raske on ikka võistelda kui keha ei ole harjunud kannatama. Eriti nõme tunne on kaotada viimasel kilomeetril oma väljavõideldud koht ja vaadata jõuetult pealt rongina möödasõitvat rivi. Aga mis teha, elu on karm aga ebaõiglane.

Margus: Jutt lühike. Tahate oma sõidu pe..e keerata, sööge suppi enne starti. Peaks nagu vanust ja kogemust olema, aga ... väike värdjas nälg võttis vist võimust. Kõhuvalu ja viimases neljandiskus veel emakrambid otsa. Veits nihu läks see EMV ...