Tartu Rattamaraton 2010

Kui Kungla rahvas kuldsel a'al
kord istus maha sööma,
siis Vanemuine murumaal
läks kandlelugu lööma.
Läks aga metsa mängima,
läks aga laande lauluga!
…

Laulupidu, maailma suuruselt teine ratturite laulupidu leidis taaskord aset. Tartu Rattamaraton on saavutanud mastaabi, millega murrab vabalt läbi nii tavainimese teadvusesse kui ka telepurgi säravasse ekraani. Järjekorras 13. TRM lõi taaskord igasugused osalusrekordid ja naelutas pühapäeval teleka ette massiliselt publikut. Ainus kes seekord kaasa ei mänginud oli ilmataat. Täpselt võistluspäevaks oli orgunnitud Tehvandile stardiks korralik suusailm, no tavapäraselt s..t selline.

Aga ei see ratturit murra ja kõveimad nendest ei pane seda tähelegi. Viimase ilmekaks tunnistuseks oli seekordse võitja (aeg 2:50:44) Tanel Kangerti valik varustuse osas - cyclocross ratas. Terake ajalugu sai jälle kroonikatesse talletatud.

velo clubbers oli pittu saatnud oma parimad pojad, kes ilma trotsides Otepää-Elva ekspressiga kenasti kaasa sõitsid ja lõpetuseks ka klubide arvestuses  kõva 12. koha koju tõid. Kahjuks jäi sõit katki Kaupol, Raulil ja Väinol, keda vedas alt tehnika. Peale tublide sportlaste ei saa märkimata jätta muidugi meie oma ametlikku TRM reklaamnägu Riho ”üks-kord-ostan-omale-päris-chopperi” Ever’it, kellele rahvusringhääling stardieelselt lausa mõne minuti puhast otseeetri aega pühendas. Riho ja ka Kristjanit võib tõsta esile nende mitte tavapäraste rattavalikute tõttu, kuigi nad ei pannud sellega nii täppi kui seda tegi võitja Kangert.

38.Öpik Oliver3:10:50
117. Edvard Loboda 3:27:38
125. Peeter Kand 3:29:40
210.Janek Maidla3:39:25
243. Taikki Tillemann 3:42:35
360. Argo Kerner 3:56:30
394. Antti Asi 4:00:13
795. Kristjan Suvi 4:29:18 (ratas - täisjäik roheline single-speed peletis)
1309. Riho Ever 5:03:10 (ratas - täisjäik single-speed chopper-wannabe)
2347. Erik Raitviir 6:14:18

Raul: Alati kui lähen päev varem kohale läheb võistlus untsu. Reedel otsustasin et ikkagi lähen Tartusse, poissi kell 5 ülesse ajad oleks selge piinamine olnud. Kuni 30-nda kilomeetrini oli ok, sain kätte 10-l km-l Argo, siis varsti ka Antti ja mõne aja pärast Väino. Väinoga kulgesid järgmised 10 km koos, kord tema ees kord mina. 30 km-l hakkas kostma väikset vilinat ja arusaamatud raginat. Siis hakkas raskeks minema, järgi jõudis Taikki kelle ergutsele vastsin et jõua. Ja tõesti ei jõudnud, mehi läks vasakult ja paremalt. Tagaratast vaadates tundus see kuidagi imelik. Pidasin kinni ja pärast mõningast uurimist selgus ka mittejõudmise põhjus, tagaratta koonused olid kokku jooksnud. Lasin siis kiirkinnitused lahti ja kulgesin otse järgmisse toidu punkti kust sain alguses edasi autoga ja siis laenutati mulle tagaratas millega ära finišisse sain. Nüüd igatahes on hooaeg läbi ja ennem märtsit ratast ei puutu. Kui just golfitriatlonil võib-olla.

Kaupo: Minu sõitu jätkus kuni Kuutsekani. Seal sain taas lahti kraamikõrvast, käikar vist tundub olevat ühes tükis. Tunne oli selleks ajaks üle ootuste hea ja kamp mõnus. Kahju, nelikust on kahju.

Antti: Joonele minnes olin suhteliselt kindel, et sõidumeest minust pole. Möödunud kahe nädala sisse jäävaid trennikordi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ka saekaatrimees, kellel alati vedanud pole. Puudu oli ka see säde silmas, et "nüüd sõidame võidu!". Ühesõnaga olin kindel, et pean vaatama, kuidas hordid minust ümbert ja üle mööda lähevad. Selle arvestusega ei hakanud ka kohe alguses pusklema, vaid alustasin enda kohta isegi suhteliselt rahulikult. Kõigile mööduvatele tervitajatele ja mäest üles lükkajatele ütlesin, et täna pole minu päev.

Huvitaval kombel lugesid TPde lähedal olnud lugejad mulle kummalisi kohti kusagile neljanda saja lõppu - 387 vms. Selle peale ma üritasin natuke sõita aga peagi lõin käega - minge aga kõik mööda. Viimastel kilomeetritel ootasin hetke, kui rongid vilet lastes tagant tulema hakkavad aga mida polnud olid need rongid. Üle joone veeredes vaatasin kella, mis just oli 14 saanud ja mõtlesin, et noh ... tuhande sisse vast mahtusin. Üllatav oli kõige selle järel ennast finishiprotokollist umbes samast kohast leida kus eelmiselgi aastal.

Riho: Kuna TRM on sisuliselt mnt sõit siis lendasin seekord peale jäiga kahvli ja siledate kummidega. Olen kuulnud, et kõvad mehed sõidavad eest 2 hammakaga. Otsustasin olla veelgi kõvem ja jätsin alles ainult ühe. Tuunimise tuhinas läksid looja karja ka enamus tagahammakaid, käikarid, shifterid jne. Lõpuks oli ratas pea poole kergem, kaaludes vaid tühised 20,02 kg.

Tänu ühele käigule puudus ka tõrkuv käiguvahetud ja chainsuck. Slickid kummid ei kogunud pori. Ehk siis sõita oli lust ja lillepidu. Kukkusin ainult korra Meegastelt laskudes. Keegi pani ees pikali, ma ei saanud pidama ja sõitsin talle sisse.
Kus oli vähegi kõvem põhi sain ilusti ka mäest üles. Kuna ülekanne oli piisavalt suur siis just mäest üles tahtsin sõita oluliselt kiiremini kui minu sektori kaasvõistlejad. Samas see raske rauaga mäest üles ja mudas kangutamine tappis ikka jalad korralikult ära. Ca 5 km enne lõppu 2 kõva põhjaga põksu pidin jalutama. Mäest alla ja kiired kruusalõigud ei olnud minu teema. Seal pandi kahelt poolt 100-ga mööda. Normaalne kiirus oli mul ca 25km/h, siis oli kadents ca 100-110 p/min. Kui tegin kiirenduse siis sain ca 35km/h sisse aga sellist kadentsi hoida ei suutnud. Mudased laskumised olid ok, aegajalt viskas külge ette aga sain hakkama. 
Omast arust sõitsin ca 2000 koha peal. Peale sõitu vaatasin imestusega protokolli, et koht oli täitsa kobe. Järgmisel aasta tuleb TRM-le lisaks pullimisele ka sportlik eesmärk seada ja 1000 sisse sõita.

Värisege!

Kristjan: Njaaa, ajad mööduvad, inimesed vananevad. Kui veel kaks aastat tagasi sai ratast sõidetud eelkõige tulemuse tegemise pärast ja natuke oli ka fun, siis nüüdseks on ainult fun järgi jäänud. Selle aasta kolmas võistlus ja senimaani kõige raskem. Esimene oli kiire sutsakas, teine pikem tsillimine ja TRM nüüd siis 2-2,5h jõusaali. Et miks 2-2,5? Sest ülejäänud 2-2,5 oli kerge. Sai siis selleaastane laulupidu läbitud ühehäälselt - ees 38 taga 16 hambaga hammasrattad. "Soojendust" tehes sai kiirelt selgeks, et olin enda võimeid selgelt alahinnanud ja oleks võinud gramm raskema ülekande panna. A mis tehtud see tehtud. Panna on lõppude lõpuks vaja. Ülejäänud ratas siis umbes aastast 96-97, maha kougitud kõik üleliigne (käigukast, käikari kõride pesad jne jne). A-pidurid sai asendatud V-piduritega, ketipingutiks Ultegra 6600 seeria käikar, ees XTR 970 vänt, jne jne jne. Ühesõnaga kõige rõvedam ja ebanormaalsem kompott, mida keegi eales näinud. Kaalu sellisel isendil 11.27kg. Kogu üritust kroonib muidugi kuldsed alumiinium ja Ti poldid. Pole Paha! Tegelikult sai umbes säherduse kompotiga läbitud ka Kuusalu 100.

Nüüd TRM-ist. Elu kaheksas laulupidu. Stardikoha olin saanud selgels üle oma võimete ja minepersekuihea. Taiks ja muud sportlased raudselt ilastasid, kui minu stardinumbrit nägid. Ümberringi poisid siledate jalgadega (1 neiu oli kaa!), püssid kergemad kui eelmisel võistlusel ja veel viis minutit enne starti imetleti vaimusilmis vormikõvera teravaimat tippu, mis oli eesmärgipäraselt saavutatud juba eelmisest laulupeost alates. Mehed ja poisid kui möirapullid. Loetud sekundid enne stardipauku ei saa aru, kus krdi kohas ma olen. See ei vasta ju minu tasemele - ei tehnika ega ka füüsiliste võimete poolest. Savi, panna on vaja. Vile, stardipauk ja Hümn - sõit võib alata. Algus pole hullu, mina oma hea käiguga raiusin alguse põllupealse ilusti ära. Kruusale keerates ja sealt asfaltile, kus kiirused tiksuvad 60+ juures olin hädas. Võttes appi pro touri meeste käest õpitud laskumistehnika, suutsin siiski käikudega meestel sabas püsida, kaotades vaid üksikud mõned-kümned-sajad kohad. Jälle kruusale keerates oli hea. KErimine mõningate üksikute jõupõksudega. Hea oli. Siit tükk maad kiiret littimist jne jne, kuni algab minu elu suurim mudaralli. Oma pika "ratturikarjääri" jooksul pole ma korraga nii palju muda näinud. Alguses sain ilusti hakkama ja oli täitsa okei aga siis hakkas jõud raugema. Mudamülgastele eelnenud jõutõusudel olin selgelt oma jala paksuks painutanud ja mudas raske rauaga enam väänata ei jaksanud. Teadmiseks niipalju, et kalkulaator annab minu ülekande vasteks maakeeli 44-19 - umbes täpselt sama raske kui 38-16. Mõnna olnuks seal mudas suts kergema rauaga kerida ja kiiremini edasi liikuda. Ometi sain kaerajaani sammul sealt mudast läbi. Vahepeal proovisin uuesti sadulasse istuda, ent kiirelt sai selgeks, et pole pointi. Samas, kruusatõusudel tundsin end kui kala vees. Kiirematel kruusasirgetel ja laskumistel sai jalga kerides ilusti puhatud ja siis tõusudel vajutama hakatud. Hetkeks tundsin end kui Fabian Cancellarana, kes kevadisel klassikul Tom Boonenilt lihtsalt eest ära astus... Vahet pole, seal kus panna oli vaja, ma siiski ikaldusin. Mudamülkas, mis kestis vist umbes kokku 10km? kaotasin julgelt 100-150 kohta. A mis siis, ega ma võidu sõida. Umes 20km enne lõppu olin ma surnud, jõusaalilõik oli seekord suts liiga pikaks veninud. Samuti olin täitsa ära unustanud regulaarselt süüa ja juua, eks see võttis oma. Alla siiski ei andnud, parkisin end täis, taastusin natuke ja proovisin uuesti panema hakata. Aga mida ei tulnud, oli jaks. Lõpp oli eriti raske, kus imeval metsateel jäin selgelt oma ülekandega jänni, kumm oli sitt, Nokoni pidurikõri töllas tuule käes ja ventiilikork sai liiga kõvasti kinni keeratud. Lumivalgena tehasest välja tulnud käepidemed olid ka vahepeal pruuniks muteerunud. Eks ned kõik tõmbasid kiiruse alla. Finishis oli natuke hea olla samas mingit erilist emotsiooni ei olnud. TEgelikult läksingi rajale täiesti emotsioonitult. Umbes sama emotsioonitult ka lõpetasin. Tegelikult oleks võinud trass 1-1,5h veel pikem olla, oleks olnud hea harjutus Haanja 100-ks. Vaja seal ju sama rattaga poole kauem rajal tiksuda. BRR. Kuskil 15 enne lõppu abistasin üht kaaskannatajat käikari sättimisega. Oli teine selle kuidagi kõveraks suutnud "sõita". Veel jalutas mingi sell ratas käekõrval ja kumm katki. Pakkusin abi sisekummi näol. Minul seda vaja polnd, temal küll, võtku siis.

Tegelikult oli kift sõit. Tehnika toimis ideaalilähedaselt, saaks vaid ise tugevaks. Järgmine aasta juba uued rattad ja uued trikid. Senikaua vaja veel vaid elada ja treenida. Haanjas näeme, rsk!