Haanja100 2010

Et elu huvitavamaks teha oli peakorraldaja 2010. aastaks raja taaskord tagurpidi keeranud ning uue atraktsioonina menüüsse 100 miili (st 160,9 km) distantsi lisanud. Kui möödunaastasest sõidust olid veel osadel hambavahed mudajäänuseid täis, siis sel aastal kostitas ka ilmasüsteem võistlust suht ideaalse ilmaga ning suurepärase sügisese rajaga. Raja head seisukorda näitas ka 100 km võitja Allan Orase aeg, mis jäi seekord alla 5 tunni. Ka 100 miili võitja Tarmo Mõttus näitas suurepärast, korralikul kodutööl baseerunud tulemust kui paugutas päheõpitud raja läbi 8,5 tunniga! Tulemused!

Nagu ikka oli kohal ka paras ports siniseid velo clubbersi esindajaid, kellest 7 suundus 100 km rajale ja neli 100 miili rajale.

Nagu tavaks jõudsid kõik kenasti finishisse, tehes ka mõned tublid tulemused ja jättes rajale ka killukese tervist. Pilte sündmusest näeb näiteks SIIT, SIIT, SIIT ja SIIT ning väikest audio-visuaalset ülevaadet SIIT (kasuta SaveAs varianti!).

velo clubbers väljus lahingust järgmiselt:

100 miili (31 lõpetajat)
1. Tarmo Mõttus  8:30:05.02
...
7. Kaupo Raag 9:28:20.16
11. Taikki Tillemann 9:51:28.96
14. Peeter Kand 9:57:10.90
22. Janek Maidla 10:27:29.50

100 km (336 lõpetajat)
1. Allan Oras 4:48:32.78
...
17. Edvard Loboda 5:34:48.07
40. Kuldar Reiljan 5:58:18.45
57. Riho Ever 6:10:12.10
86. Ailar Kiristaja 6:31:08.77
151. Antti Asi 7:05:50.73
180. Margus Tinno 7:27:53.31
332. Erik Raitviir 9:59:34.77

Kaupo: Neljapäeval Lõuna-Eestisse sõitma hakates lõi hirmu naha vahele - kell oli pool seitse õhtul ja mõtlesin, et kurat, ülehomme võin sel ajal alles sadulat nühkida. Teine kord lõi hirmu naha vahele reede hommikul kui hommikusöögi ajal oli väljas kerge miinus ning pool 8 autosse istudes täpselt 0. Õnneks olid hirmul ainult suured silmad ja nõrgad jalad.

Ega ma tegelikult aru ei saanud, mis supi sisse ma end mässinud olin. Polnud ma kunagi nii kaua ratta seljas järjest olnud, polnud ma kunagi nii vara startinud, polnud ma kunagi ka hooaja jooksul nii vähe treeningkilomeetreid kogunud (H100 alguseks 3300). Kogemuste puudus andis märku juba päris alguses - kõht oli liiga täis ja elus esimest korda hakkas rattasõidu ajal pistma. Täis kõhtu tunnetades lükkasin batoonide-geelide manustamist edasi, mis oli järjekordne viga, sest ühel hetkel kukkus jõud ja jaks nulli, kõht oli hetkega tühi ning kiirus kadus. Tarlap ja Tiimo kadusid eest. Sõidetud oli selleks ajaks nii 60 km ehk selline paras Elion. Polnud ma ju sel aastal Elioni etappidest pikemaid sõite kuigi palju teinud, seepärast arvasin, et ongi kõik, siia ma jään ja hea kui järgmise TP-ni välja vean. Batooni konsumeerimisest ja rohkest spordijoogist oli õnneks kasu ja esimese ringi lõpuks oli enesetunne tibens-tobens. Kahjuks mitte kauaks, teise ringi keskel oli uuesti kõht tühi ja kehast energia kadunud. Appi tuli vana hea batoon ning TONT, kes mind kuskil kopratammi ja Vaskna vahel kätte sai. Tonti ma ära ei söönud, tema andis vaimujõudu, batooniga nii hästi ei läinud. Igatahes, mõrvarist teist korda üles jõudnuna tundsin end taaskord hästi ning sealtmaalt tuiskasin finishi poole nagu parimatel päevadel. Haanjamehe TP-s anti infot, et Tarlap on minuti kaugusel, veidi hiljem raporteeris SSS (SingleSpeed Suvi), et Tarlap on umbes 30 seki kaugusel ja varsti polnud enam raportit vaja, sest mees ise paistis samal tõusul meetreid mõõtvat. Tarmo mesijuttu, et tal motivatsioon maas ja käigud ei tööta (mis tegelikult olid kindlasti tõesed, sest lõhkus ta ju kummi ja käigud tal tõesti ei töötanud nagu ma ise nägin ja kuulsin), ma väga ei uskunud ja isegi kui sain väikse vahe sisse, siis tunnelist väljusime ikka koos, seega jäi kõik lõpu peale. Sõidu oleks peaaegu muutnud väga õnnetuks keegi väsinud lühema maa sõitja, kel vahetult enne rullirajale jõudmist napilt ebaõnnestus mu palgi otsa surumine. Ja siis oligi finiš, nii kähku see käiski.

Hea oli. Hea oli see, et ilm oli hea. Hea oli ka see, et lõpetasin. Hea oli, et lõpus jõud tagasi tuli ja jaksasin taas pingutada, sest kui lõpp pole hea emotsiooniga, siis võib ka kogu sõidust paha mekk jääda. Hea oli, et nimelised numbrid olid, päris kosutav oli lätlase ja soomlase suust kuulda oma nime. Hea oli ka see, et legendaarne mees oma 2l õllega oli taas oma trepil meid ootamas.

Margus: Seda, et mul H100’l raskeks läheb teadsin ma juba augusti viimastel päevadel kui soodusregamise aeg kukkus. Esialgne plaan 100 miili rünnata sai maha maetud ja end „matkasõidule“ kirja pandud. Tunnetus ei vedanud alt, sest septembrikuu treening piirdus erinevatel põhjustel ca 10 tunniga, muuhulgas loobusin ka TRM’st. Kuna Haanja100 on minu jaoks üks hooaja tähtsüsndmusi, siis sealt puududa ei saa.

Võistluspaika Kubijal saabusin kell 00:30 ja starti läksin kell 9:00. Pinget polnud, ilm oli kena ja seltskond lahe. Kuivõrd seekordne sõit sai olema läbimise peale puhtalt, siis läksin seekord muuhulgas ka kaasa Trauksi (aka Raul Traumann) üleskutsega tarbida vaid seda, mida TP’d pakuvad ja unustada igasugu geelid-batoonid. Etteruttavalt võib öelda, et toimis küll.

Sõit algas rahulikult, hoidsin end tagasi tuttavate nägudega koos pongestamast. Tunne oli täitsa talutav ja jalad käisid normaalselt ringi ... kuni ca 45. km tabas mind esimene krambilaks. Laksas samasse kohta kus viimase 1,5 kuu jooksul oli laksanud ka Rakkes ja Kuusalus ca 50 km peal - reied pakistusid korda mööda – vähese trenni viga. Tempot maha tõmmates ja rangelt kerides sai suurema tüki välja ja sõit jätkus. Samas olid lihased hellad ja tugevalt kangutades raksas jälle valuga. Nii ma seal vahelduva eduga kulgesin, tarbides mõnuga TP’des pakutavat ning jutustades möödujatega. Plaani Jaanimäe pikast tõusust üles sõitnuna ja taaskord krampe väljavenitades sain abi HaanjaRK Margo abivalmilt kaasalt, kes mulle omaalgatuslikult 4 magneesiumi tabletti pakkus. Ma ei tea, kas oli see magneesium või platseebo efekt, aga suuremad krambipoisid jätsid mind peale seda rahule, pakitses ja lubas küll finishini välja. Rasked olid just need kohad kus jalutama pidi (prk Mõrvarid, Välla), kuivõrd sõita oli ikka oluliselt parem. Lisaks krampidele hakkas kummitama ka kahtlane enesetunne, nagu oleks külma saanud ja palavik tõusnud. Eelneva nädala tegevusi meenutades ei olnud see võimatu ja sarnast külmetuse võistlusel vallandumist olen ka varem kogenud. Vaheldust ja silmarõõmu pakkusid Vällamäe tipus (mind?) oodanud down-hill’i tüdrukud, kellega meediv vestlushetk sai peetud. Raja viimased ca 20 keskmisest kiiremat ja lihtsamat kilomeetrit olid õnnistus.

Finishis oli tunne suht väsinud ja kurnatud, kuigi haamrit kui sellist ei leidnud seekord. Hotellis oli esimene asi sooja dushi alla ja siis sooja teki alla. Paar paracetamol’i sooja teega tegid tunde paremaks ja lõpuks võis ka siisrduda tavapärasele after-hangingule hotelli ühisruumidesse. Tehtud taaskord!

Kristjan: Njaa. Üks saag, mille plaanisin käima tõmmata, juba vaikselt uriseb - prügi mahaloopimine. Asi on kinni suhtumises teistesse ja meid ümbritsevasse loodusesse. Minu poolt häbi teile!

Enda sõidust. Sai seda raviseanssi viimati läbitud aastaid tagasi. Sellest ajast oli meeles suhteliselt vähe - ilus ilm ja mõrvarid erinevas variatsioonis, Munamägi üht ja teistpidi. See aasta läksin rajale selle arvestusega, et Holden juba haigutab ja teised korraldajad juba platsi kokku korjavad, kui mina lõpetan. Ei ole ammu ratast sõitnud ja veel enam nii pikalt. Peal olid viisakad esi ja tagatuli, millised häda korral enamvähem valgustavad. Õnneks alahindasin enda võimeid ja patareid jäid seekord kulutamatta. Pärast minu lõpetamist siras päike kõrgel veel paar tundi.

Lubasin endale, et stardin kõige viimasest reast ja päris viimasena. Korraks see nii oligi, siis otsustas keegi aga minust ikka veel tahapoole jääda. Alguse võtsin suhteliselt rahulikult. Et alguse asfaltitõusudel mitte päris ümber kukkuda, pidin teistest kiiremini sõitma, "võitsin" sellega päris mitukümmend pead, mis ei teikitanud minus mingeid emotsioone. Ainus asi, mis alguses häiris, oli meie lõunanaabrite ületerve-mägieesti-kõlav kisa. Vaikselt tiksudes ja singlitel oma positsiooni parandades, jõudis kuskil kätte esimene toidupunkt, kus sai keha kinnitatud ja muidu muhedalt aega veedetud.

Järgmine ere mälestus on Munamäelt, mis osutus parajaks katsumuseks. Valikuid oli kaks: kas võtta ratas käekõrvale ja seda siis 10min jalutada või panna pea lenksu alla ja tõus ratta seljas täie p*s*ga ära võtta. Võtsin riski ja tõmbasin pulsi lakke ja ülal ma olingi, oma ülekadevaliku tõttu pidin hetkekonkurentidest kiiremini sõitma ja sellega õnnestus ka 2-3 pead maha võtta. Ülesse jõudsin enda "grupi" "esimesena" ja laskumine oli täiesti puhas...seal sai siis "tirri lastud" ja "puhatud". See, mis järgmiseks ees ootas oli kurat ja põrgu. Mingi erikrdinõme põllapealne kalju otse püstloodis üles, mis minu mäletamist mööda sai esimesel korral ökonoomitamise mõttes võetud pool maad ratas käekõrval. Õnneks ei erinenud teiste sõidutempo minu jalgsiliikumise omast ja kohti seal ei pidanud ära andma. Kuskil, ma ei tea kus kohas, olid kuusesinglid, mida nautisin sajaga. Neid oleks võinud olla kordades rohkem ja pikemalt ja veel tehnilisemad. Kahju oli, et need na kiirelt otsa said. Kuskil maal andsin abi kaaskannatajale, kel oli mingi kalts pidurite vahele kinni kiilunud, mingil hetkel üritasin pead ragistada, kuidas käepäraste vahenditega vabajooksuga ratas fix'iks teha. Välja ei nuputanud ja võitleja pidi ratas käekõrval edasi jalutama. Oli teisel tirri konnad ära murdunud ja tirr käis tühja.

Kuskil mingil hetkel taipasin, et mulle on tekkinud ka mingisugune "konkurents". Mingi seltskonnaga sai Vestmanni ja Piibelehte mängitud. Seda muidugi sel hetkel alateadlikult, takkajärgi mõeldes ja "analüüsides" muidugi ilmselgelt. 20km enne lõppu, ehk umbes viimases TP-s oli üks peakonkurente end liigtäis parkinud. Temast enam paugutajat ei olnud. Teine mees oli veel pildis ja lubas mulle, et kui mulle kaotab, müüb oma ratta maha või annab kellelegi, kes temast tugevam on. Pidi siiski viimased 10km mulle 4 minutiga alla vanduma. Lõpp oli muidugi piin omaette, kui pikad ja kiired kruusalõigud minu jaoks osalt väga aeglaseks kujunesid. Eks siis tuli tõusudel ja metsavahel endast rohkem anda. Sellest piisas, et vastased alistada. Lõpus viimastel meetritel sai selja taha jäetud veel paar numbrit.

Ise rahul, eesmärk, rada läbida, sai täidetud ja ootamatuks osutus see, et lõpp minu jaoks "võidu" kihutamiseks kujunes. Ei osanud arvata, et mul veel selleks jaksu on, ju olin sõidu vältel liigselt end hoidnud.

Ülekanne 38-21 (aka 44-25) õigustas end igati, seal, kus jalutasid teised jalutasin mina. Oli lõike (tõuse), kus pidin enese hoidmise mõttes ratast käekõrval lükkama. Publikumagnetid üritasin siiski sõita (edevuse asi, teate küll). Ratas, millega muidu sõitsin, oli/on paras peller, millel sõiduasend absoluutselt ebanormaalne ja ainuüksi raami kaal sama palju kui viisakal rattal raam+kahvel+jooksud. Mõrvari isa oli tõsine kangutamine, samuti Jaanimägi. A noh, raskused ongi selleks, et neid ületada! Järgmisel aastal kindlasti jälle.

PS! Vällamäe otsas olnud DH-tibid olid lahedad! Nad sättisid parajasti ratast üles lükates õhtust joogiplaani paika, kui mina vandudes ja unistades tõusu lõppu ootasin. Ülal ajasime törts juttu ja siis olin sunnitud minema.