Loomade jalgpall VCL vs CCRM 2010

2007. aasta varasügisel lasti Rota Mobilise nimelise rattaklubi ühe liikme poolt Pirita metsast leitud Isostari pudelist välja dzinn, mis on juhtinud saatust igal järgneval aastal. Tuues loosse terake selgust peab mainima, et tegu on jalgpallidzinniga. Püha lihtsameelsuse särast pimestatuna kaasati juba algstaadiumis saatuse osaliseks ka velo clubbersi skeptikute tiim. Paraku on seni kolmel korral osutunud velo clubbersi vaim ja võim igasugu paranormaalsustest tugevamaks. Rota Mobilise äng seevastu ... .

Kas aasta 2010 murdis needuse, kas tunneli lõpus paistev valgus oli rong, kas jalgpallilik polaaröö on lõppemas, nendele ja paljudele teistele elulistele küsimustele otsiti vastust oktoorbrikuu kolmandal pühapäeval Tallinna külje all Peetri kooli staadionil. Mängueelset olukorda analüüsidel oli ilmne, et Rota Mobilis on võtnud ette mitmeid tõsiseid muudatusi – vahetatud oli „kodustaadionit“ (needuse aspekt), valitud oli senisest väiksem mänguväljak (tõenäoliselt tõstmaks ühtekuuluvustunnet) ning hangitud meeskonda oma vanuseklassi parim suusahüppaja (mängu otsiti ilmselgelt lennukust).

Peab tunnistama, et ka velo clubbers tundis seekord hälbeid võngetes ning parem-karta-kui-kahetseda põhimõttest lähtuvalt tugevdati tiimi nii kogemuse kui ka multitalentsusega (nt odavise – korreleeruv seos suusahüpetega). Lisaks võeti ette korraldada paar treeningut, mis ei osutunud küll väga populaarseks. velo clubbersi ettevalmistused möödusid komplikatsioonideta, erinevalt austatud vastaspoolest, kes külastas erakorralise meditsiini vastuvõttu juba treeningstaadiumis. Kokkuvõtlikult tuleb öelda, et velo clubbers oli kohtumiseks valmis, piisavalt motiveeritud ning komplekteeritud.Areenile jõudes ilmnesid poolte esimesed nõrkused ja tugevused. Sel ajal kui velo clubbersi liikmed vabalt ja naljatledes soojenduseks palli kõksisid, istus enamus Rota Mobilise liikmetest veel autodes. Käitumine oli iseensest arusaadav ja loogiline kasvõi loodussaadetest nähtu taustal, kus turistid ikka vagusi dziipide turvalises kestas lõvipere hullamist jälgivad.

Peale soojendavaid ringe ning põgusaid pooltevahelisi vestlusi oli aeg viisakused jätta ning positsioonidele asuda. velo clubbers valis kohtumiseks 3-3-2 skeemi, kus teravust tekitasid Rom ja Väino, keskväljal tegutsesid peamiselt Oliver, Peeter ja Kaupo, kaitseliini tihendasid Margus, Antti, Edvard ja Argo ning puuri kontrollis Raul. Lisaks sekkusid mängu aktiivselt ka Rainer, Janek ja Riho. Riho kandvaks rolliks kujunes küll mängu oluliseimatel hetkedel vastase platsiäärne demölariseerimine verbaalsete vahenditega, kuid see on ju ka vana tarkus, et sõna jõudu ei tohi alahinnata.

Riho demoraliseeriv agitatsioon päädis vastaste poolse jõhkra vägivallaga

Mängu algus oli paljulubav. Peale mõningate kaootiliste soojendavate sutsakate vormistas Peeter 10. mänguminuti kandis kiirelt trahvikasti keskelt seisuks 1:0. Üle väljaku oli tunda, kuidas see sinine sähvatus paljude, kui mitte enamuse Rota Mobilise liikmete tsakrad segi lõi. velo clubbersi tiimis oli emotsiooni märgata, kuigi pigem vormis - tuttav ja turvaline tunne. Tõenäoliselt vajusime virtuaalse popcorni lõhna ja külma õlle peale mõeldes natuke liiga sügavale sohva patjade vahele, sest mängu 35. minuti kandis õnnestus paremalt äärelt Rota Mobilise Rainil suusahüppajaliku lennukusega pall Rauli silmanurgast mööda susada ja kaalukausid võrdsustada, 1:1. Status quo püsis poolaja lõpuni, hoolimata roosaka massi ennastsalgavatest püüdlustest.

Ilmekas näide 1. poolaja lahtisest ja voolavast mängust

Vaheajal peetud kergel koosolekul sai rõhutud esinenud sihitu, pinballi-laadse tegevuse vähendamisele ja tulemuslikkuse tõstmisele. Rota Mobilise pingi lähedal käis samal ajal tõsine teambuilding, mis lõppes loomaliku möiratusega. Teine poolaeg kulges mänguliselt ja vaheldusrikkalt, asi hakaks meenutama jalgpalli. Poolaja tõsiem võimalus oli taaskord velo clubbersil, kuid paraku õnnestus Rota Mobilisel oht kõrvaldada viimasel hetkel „väravajoonelt“ pall minema lüües. Äärekohtunike olemasolu korral oleks küll ilmselt leidnud kinnitust tõsiasi, et värava tagavõrku puudutav pall loetakse üldjuhul väravaks. Kuivõrd velo clubbersi kindlustunne oli suhteliselt kõrge, siis ei hakatud antud teemal saagi käima tõmbama.

Kohati tundus, et Rota Mobilis sai mänguliselt sisse igast asendist

Teisel poolajal sekkus aktiivsemalt mängu ka kohtunik, kes otsustas igavuse peletamiseks hakata andma stiilipunkte küljesissevisete eest. Liigmadalate punktide korral anti esinemiskord üle vastasmeeskonnale. Ajutine elevus oli garanteeritud. Mängu edenedes hakkas järjest enam ilmnema tõsiasi, et väravavõrk normaalajal tõenäoliselt rohkem ei sahise. Rota küll üritas jätkuvalt, kuid velo clubbersi vankumatu kaitseliin oli sama ületamatu kui Haanja muda Furios Fredile Mõrvari tõusul. Nii ka läks, viik! Konsiiliumi otsuse kohaselt järgnes kaks 7,5 minuti pikkust lisaaega. Olukord oli senise ajaloo kontekstis uus, kuivõrd lisaaega pole varem vaja läinud. Kas tõesti oli needus murdumas? Elevus ning võnked Rota Mobilise pingi suunast muutusid järjest tugevamaks, torm teeklaasis oli tõusmas. Paraku valas esimese lisaaja poole peal paraja portsu õli Rota Mobilise põrgukatla tulle meie ründetäht Rommi, kes mängleva kergusega vastaste väsinud ja Riho desorientatsioonile allunud kaitsliini alistas ja seisuks 2:1 vormistas.

Roosade kaitse püüab hirmunud kullipilgul aimata ründeäss Rommi järgmist liigutust

Kontsentreeritult kirjeldades kujutas järgnenud mänguaeg endast Rota Mobilise poolt Pavlik Morozovlikku eneseohverdust, paraku küll saatusliku erandiga, mis väljendus järjekindlalt ebaedukas punkriavale viskumises. Laenates ühe tuntud Eesti erakonna parlamendi valimiste järgsetest emotsioonidest kantud luuleridu - taaskord kõlas "mine pekki", aduti kui hävingu mekki, nagu sügispuudel lehed, kahvatusid jälle mehed  – selgus siiski tõsiasi, et tunneli lõpust lähenev rong viib seltskonna veel ühele reisile futbolaarse polaaröö embuses. velo clubbers oli vormistanud tulemusega 2:1 oma neljanda järjestikuse võidu. Kainelt möödunut analüüsides tuleb siiski nentida, et Rota Mobilise mängus oli märgata enamat meeskondlikku distsiplineeritust ning eesmärgile pühendatust. Tunda oli, et treeningul oli osalenud terve meeskond ning lisaks oli treener pidanud maha sütitavaid motivatsioonikõnesid.

Teambuilding

Aga sellegi poolest toimus ordnung neil ainult väravakastini. Tõenäoliselt kaotasid nad suurema osa oma rünnakutahtest, nähes ja kogedes meie vankumatut kaitseliini. Positiivse külje pealt paistis silma vastaste tihe ja sujuv vahetuste süsteem, mille tingis tõenäoliselt osaliselt ka suutmatus mitmel rünnakul järjest sellist emotsionaalset hävingut läbi elada. Kuigi neid pidevalt kannustas platsi äärest ka treener, siis usume, et mees platsi ääres oli neil pigem psühholoog kui treener. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et kui Rota Mobilis järgmine aasta saab üle probleemist, mida hakata peale palliga väravakasti sees, siis saab meil paganama raske olema.

PS! velo clubbersi tiimi jäi mõnevõrra vaevama Rota Mobilise treeneri olukord. Ühelt poolt on reaalmaailmas sellise track-recordi puhul oodata kiiret treeneri vahetust. Teisalt jälle tuleb ka aru saada, et äkki lihtsalt on materjal selline, et rohkem välja ei pigista. On kuidas on, velo clubbersi tiim on valmis treenerile pakkuma alternatiivi, kusjuures otsest panust otsese vajaduse puudumisel ei oodata. Eesmärgiks on eelkõige anda võimalus vihma käest räästa alla pääseda ning tunnetada võidurõõmu.

Lõpp hea, kõik hea

Ülevaatlik pildireportaaz sündmusest on leitav SIIT ning CC Rota Mobilis muljetega on võimalik tutvuda SIIN