Püha Loomaia Rattaralli 2011

Kuigi tegijamate jaoks avaneb maanteevõistluste hooaeg juba aprillis Saaremaal, siis valdava enamuse maanteehuntide jaoks on hooaja alguseks tradistiooniliselt Pärnu kandis peetav Püha Loomaia Rattaralli, organiseerijaks rallile nime andnud kohalik rattaklubi. Lisaks oli PLRR ka Filter Maanteekarikasarja avaetapiks.

Teist aastat oli võistluse toimumise paigaks Audru kandi teed, alguse ja lõpuga Audru ringrajalt. Kuigi Pärnu kant ei hiilga just reljeefse maastikuga, siis kompenseerib selle garanteeritud keskmisest tugevam tuul. Ei olnud erandit ka seekord kui ca 26 km pikkune ring oli rikastatud erineva nurga alt puhkleva tuulega. Aga nagu teada on tuul tugeva ratturi sõber. Ja tugevaid oli kohal kamaluga, kellest võitjana väljus peale 3-ringilist kimamist Mart Ojavee ajaga 1:51:39 (keskmine kiirus 42,7 km/h!).

velo clubbers oli kohal seekord vaid neljase esindusega, kuivõrd osa kodanikke eelistas maanteerallile eelmisel päeval toimunud maastikumüdinat Jõelähtme kandis. Hooaja alguse kohta oluline seegi, et kõik jõudsin kenasti finishisse.

Ralli tulemused leiab SIIT ning piltidega saab tutvuda samuti Aerobike.ee kodukal.

velo clubbers'i 79,4 km põhisõidu tulemused (275 lõpetajat)
44. Oliver 1:58:43
140. Väino 2:07:10
151. Raul 2:07:13
161. Margus 2:07:22



Väino: Sõit algas karmilt. üritasin alguses võimalikult ette poole rühkida. Pulsi tõmbas kohe üle 170. Esimene pööre paremale küljekas, pulss ikka üle 170, sain aru et sedasi kaugele ei jõua, lasin tempo maha ja ootasin järgmise grupi ära. Järgmine grupp oli väiksem max 20 tegijat.
Küljekas jätkus, sõitsime kahes hanerivis tõmbasime karuselli, tempo oli kõva, lähenesime vaikselt eesolevale grupile. Karusellis tekkis tihti auke ja mittemõistmist, mis tappis nii jalga kui vaimu. Mehed kes tegelikult ise tööd ei tahtnud teha olid kõvad korraldajad aga saime hakkama. Väga heitlik sõit oli minu jaoks. Kui esimene ring sai sõidetud sain aru, et tegelikult kolm kihti riideid oli ilmselgelt palju ning suusamask oli liiast.
Teise ringi lõpus sai koguni kolmekesi juba sõidetud ja kolmanda ringi alguses lausa kahekesi. Seal ma siis kookisin suusamaski ära ja tiba läks paremaks. Tiksusime kahekesi pärituult ja pööre paremale ja küljekas. See oli juba viimane ring tagant kimas mööda hirmsa tempoga neljane grupp. Võtsin sappa, teine vend ka, kellega koos olime meetreid mõõtnud. Natukese aja pärast oli minu paariline kadunud ja hoidsin hammastega kinni.
Küljekas, tuulekoridori leidmine oli raske, pulss läks jälle punasesse ja enne viadukti lasin meestel minna ja ootasin ära suurema tagant tuleva grupi, kus mind ootasid juba kaks oma klubi meest. Omad värvid pundis, tekkis kohe kodune tunne. Tempo oli mõnus, sai taga otsas tirri lastud ja lõpus tiba pingutatud. Esimese sõidu kohta - käib küll. Päris rahule ei jäänud, liiga palju pudenemisi ja stateegilisi vigu kohavalikul küljetuulega.

Raul: Stardinumber oli 171. See tähendas esimestel kilomeetritel kõva rabelemist positsooni pärast. Jõudsin Oliverini välja ja ka mõni meeter ettepoole.
Pool ringi sõidetud selgus et selline tempo on üle minu võimete ja siis järgnes pudenemine taha poole. Suur soov oli asi pooleli jätta. Lõpuks peatusin pundis kus oli ka Margus ja millega viimasel ringi ühines Väino. Ilm oli jahe ja tuuline ning kogu aeg otsiti varju ning pendeldati ühest teeservast teise. Kukkumisi ei näinud ja ühes tükis jõudsin finišisse mis oli kõige tähtsam.

Margus: Kui üdini aus olla, siis ei olnud ma stardipauguni päris kindel, et miks ma siia tulin. Treenitus ei olnud veel selgelt valmis tõsisemaks võistluseks, aga klubivaim ja meeskonna tulemus olid innustavateks faktoriteks.
Stardist pandi laksuga minema nagu oli ka oodata. Mõtlesin enne, et sätin end vähemalt Raulile sappa, siis saab alguses kiiremini edasi. Reaalsus oli aga see, et Raul kadus kuhugi, suht kiirelt. See näitas  seda, et kiirusega pole veel kõik korras. Aga sellegi poolest sai lõpuks maandutud täitsa ok punti, kus teadlikult istusin pigem varjus. Eesmärk oli saada üks tugev ja kiire trenn.
Ja sõit oli kiire, isegi natuke uskumatult kiire minu jaoks, arvetsades ka tuult. Jo siis on keskmine maanteeharrastaja saanud tugevamaks. Keegi just arvutas, et sel kevadel olevat lõunamaal ca 300-400 eestlast laagerdamas käinud. Igatahes oli esimese ringi lõpus tunne, et ühe veel kestan, aga kolmandaga võib minna raskeks.
Reaalsuses nii ka läks. Teine ring oli veel täitsa ok, kuid kolmandal tekkis paar momenti, kus jäin grupist maha. Õnneks suutsin küll ka enda väikseks imestuseks grupile järgi imeda. Jalad tundusid päris head, isegi üllatavalt head. Lõpu lähenedes otsustasin, et võtan selle rahulikult, riskimata väsinud võitlejate ootamatute organiseeringutega. Sisuliselt tähendas see meie ca 50 pealise pundi sabas rahulikult üle joone veeremist.
Ise rahul, tervena ja korraliku trenni saanuna finishis. Tagantjärgi küll selgus, et sain ikka veits külma sel sõidul (temp. nii 6*-7* + tuul) - kurguvalu ja uimsus painasid järgneval nädalal.