VCL vs CC Rota Mobilis '09

Juba kaks aastat on olnud kombeks, et peale velohooaja (peaaegu) lõppu tahavad CC Rota Mobilis nimelise klubi liikmed velo clubbers’i liikmetega hirmsasti jalgpalli mängida. Selle fenomeni olemust ei ole suutnud tuvastada isegi TÜ füüsikateaduskonna paranormaalsete nähtustega tegelev multirahvusvaheline tiim. Eelmise kahe aasta (2007, 2008) jooksul on velo clubbers küll oma arust piisava selgusega selle soovi paratamatut, st ette teada tulemust kinnitanud, kuid sama hästi on teada ka see kui vähe me tegelikult teame paranormaalsest maailmast. Mis siis ikka, kolm on kohtu seadus. Et pilti natukenegi ilusamaks teha, sai seekord tehtud žest ning CCRM ise välja kutsutud (mitte, et see midagi olemuslikku muudaks).

Ühesõnaga sai pandud paika, et oktoobrikuu teisel pühapäeval toimub 90-minutiline eluskatse. Kaudsed andmed andsid aimu vastaste karmist ettevalmistumisest. Tiimi liige, kes oli hüpnoosist väljumas ning valmis aduma paratamatust, langes jõhkra omakohtu ohvriks. Loodetavasti lubavad ribid peatselt taas täie rinnaga hingata. Vastaste hirmutamiseks suudeti üks tiimi liige eelnevalt isegi ajakirjanduse veergudele sokutada (arvatavasti vahendeid valimata), kuid niivõrd labase manipulatsiooni õnge langemist loota on sõnulkirjeldamatult lootusetu.

Mängule eelnenud olukorra käsitluse lõpetuseks ei saa muidugi jätta mainitama seda kõige olulisemat - rutiini loodeti murda rutiini muutmata! Sama treener, suurtes piirides sama ettevalmistuse põhimõte, samad mänguskeemid jne. Kommentaarid on liigsed.

Mida tegi samal ajal VCL punt? Elas oma igapäevast elu. Kuna meie jaoks oli müsteerium lahendatud kaks aastat tagasi ja igaks juhuks tsekatud aasta tagasi, siis oli seekord raske leida neid, kes oleksid valmis taaskord tõestama tõestatut. Lõpuks õnnestus siiski vajalik kogus isikuid kokku saada ning õigel ajal õiges kohas olla. Spetsiaalse trenni kui selle peale me aega ei raisanud, milleks? Lõppude lõpuks oleme me siiski jalgratturid.

Kokkuvõte. Kuna sisuliselt sai eespool kõik oluline öeldud, siis ei jää siinkohal muud üle kui esitada loo kalk numbriline pool.

velo clubbers – CC Rota Mobilis 4:2 (2:1)
20., 43. Rommi, 75., 85. Rivo - 35. Marek, 60. Andre

velo clubbers (9): taga - Kristjan, Rainer, Veiko, Taikki, Rommi; ees - Rivo, Margus, Raul, Kaupo.
CC Rota Mobilis (12): taga - Marek, Madis, Kaido, Bruno, Andrus, Tõnu; ees - Alvar, Andre, Asse, Ergo, Art, Anti. 

Kui kedagi huvitab, nt puht teadusliku analüüsi kaalutlustel, siis võib soovi korral kiigata ka SIIA.

Lülitades korraks teadaoleva taustsüsteemi välja ja vaadates asja süütu kõrvalseisja pilguga, siis peab mainima, et mäng oli taaskord võitluslik ja lihtsalt ei tulnud midagi. Seekordne kohtumine omas päris jalgpallilikke liigutusi ning skeeme. Väravad oli samuti valdavalt kaunid ning mõtestatud tegevuse tulemus. velo clubbersi poolt tuleb esile tõsta tervet tiimi, kõik liikmed said oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Pilte mürglist on nähtaval meie GALERIIS.


Veiko: Pallimängud pole kunagi minu lemmikalade hulka kuulunud. Seal puudub konkreetsus, pall on ümar ja ebastabiilne ning veereb koguaeg eest või ei lenda sinna kuhu peab. Ehk siis olen nendel aladel totaalne koba. Aga see selleks, mängust. Läks nagu läks... Meil oli varumeheks neegersportlane ning kokku tegime kummalgi poolajal ühe vahetuse. Rotal oli pink palju pikem, mehi oli varus vist suisa kolm ning vahetuste osas käis pidev rotatsioon. Rota mehed olid eelnevalt teinud mitu platsitrenni, meil oli eelnev treening möödunud aasta võidumäng. Kõike seda arvestades oli tulemus suht ootuspärane. Ehk siis ajaloo kokkuvõtteks on seis 3:0 .

Nagu keegi kunagi ütles ... "On tore Kullionule tema lemmikalal mütsi munadeni pähe tõmmata". 

Kaupo: Mäng oli selline, et võttis vist vastastel tuju mängida päris pikaks ajaks ära. Nüüd juba otsitakse uusi väljakutseid, juttu oli mingist Hinnapommi rattarallist. Loomulikult ootavad nad ka lume tulekut, kuid ma usun ja loodan, et sel aastal tõmbame neile ka suusamütsi munadeni pähe. 

Mati: Üldiselt oli mäng minu arvates väga hea. Meil said kõik oma ülesannetega väga hästi hakkama, pall liikus ja mäng käis mõlemal äärel, lisaks siis Rom suskas keskelt. Rivo näitas, et kui soovi on siis võib igaüks skoorida. Raul hoidis postide vahe ka ilusti korras (need paar asja oli puhas viisakus). Hea oli 1. poolaega lõpetada eduseisus. Suurim jooksumees kahtlemata Rom, kes ikka leemendas korralikult mööda platsi ringi. Suurematest vigastustest pääseti, mõned korralikud kossid sai ikka antud ja ka saadud.  

Rom: Tehtud! võiks öelda. Mäng oli mõnus. Mängisime kenasti lõpuni. Ei olnud palju toorust ja muud, arvestades meie kogemusi. Rota küll hoidis palli paremini ja meeskond oli ühtlasem, kuid me lõime suurel määral otsustavalt kaitse puhtaks. Margus hoolitses põhiliselt selle eest. Teisel poolajal muutus meie mäng isegi paremaks. Mehed leidsid oma koha ja tegutsesid vabamalt. Veiko hoidis vasakut äärt vabalt ja sooritas isegi paar ohtliku pealelööki. Rivo leidis mõnusa augu vastaste kaitses, mille ka rahulikult ära kasutas. Rainer hoidis vastaste kaitse ikka pidevas töös ja sealt sündis mitmeidki olukordi. Taikki tegi häält, kui vaba oli ja Kaupo oli pea alati omal kohal. Loomulikult meie " neegersportlane" andis oma otsustava osa. Ja Raul, kes on ikka tõsine puurilukk, tema tõrjeid oli ikka lust vaadata. Endal jäi paar olukorda pea, et meelega kasutamata, kuid järgmiseks aastaks peab kah ju midagi jääma.

Jälle üks kena päev peaaegu möödas. 

Erik (taustalt): Vutt ei ole enam aastaid mu lemmikute hulgas olnud, aga tubli, härrased, tubli! Nad ka ei õpi, et what you ask is what you get!

Rivo : Mis ma siin nüüd ikka niiväga lisada kõigele eelnevale oskan ? Ise ma ennast suuremaks asjaks pallimänguriks ei pea. Esimesel poolajal sain ikka loetud korrad ka jala vastu palli, seda veidi edasi viidud ja antud ka mõned söödud. Teisel poolajal sain ennast kuidagi mugavalt sisse seada ja mõtlesin, et peaks ikka ise kah üritama. Mingi hetk olin palliga ähvardavas kauguses vastase väravast ja lajatasin. Ausalt öeldes, oli endalegi üllatus, et pall postide vahelt läbi läks. Isu sai sellest muidugi ainult lisa juurde ja 10min. pärast põrutasin ühe veel. Siis läksid küll, õlad vähe laiemaks ja rind suuremaks. Oleks paar paukku veelgi pannud aga, aeg sai ennem läbi. Eks ma selline, pikamaa mees kah – alguses ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.
  Igaljuhul, kui järgmine aasta taaskord mänguks läheb, siis tahan kindlalt olla keskväljakul ja vasakus ääres.
  Siit pildilt suht raske aru saada, et käimas jalka mäng. Pigem meenutavad need poosid rohkem "Kaerajaani"