Beskidy MTB Trophy 2010

Jedno piwo, mocny
Poola olemuse võtab paljuski kokku teise võistluspäeva õhtul tekkinud arutelu: kuidas saab mäest kõndides kõige kiiremini üles: kas käed peaks hoidma lenksul või teine hoiaks sadulast, kas selg peaks olema sirge või küürus, kas samm peaks olema pikk või lühike?

Kui ratturid juba KÕNDIMISEST nii tõsiselt räägivad, siis on jama majas. Osutusin vist omadest ühest kiireimaks kõndijaks, seega minu soovitus: mõlemad käed lenksul, selg sirgu ja samm pikaks (kasuks tulevad talvised klassikasuusa- ja jooksutrennid). Aga kuidas me sinna mägedeni jõudsime, palju, kes, kus ja mis – kõigest veidi lähemalt.

Esimene katsumus algas juba päevi enne tuuri algust. TRR'i hirmuhigi sai vaevu maha pestud kui algas ca 20h bussisõit. Üksikute mugavustega bussis magati kes kuidas sai ja oskas. Kolme vahetuse järel olime päral. Vastu võttis nutune seis: olime pilves (sõna otseses mõttes pilve sees), bussiaknast paistsid läbi vettinud ja ülimudased metsaalused – õudus tuli peale. Trennist ei tahtnud keegi mõeldagi (ilm ...), teisipäeval oli kavas ostlemine Poolas ja kolmapäeval Tšehhis. Kel omad jaod olid maha jäänud, neil kuulusid ostunimekirja tippu porikad, esimesed ja tagumised. Konsumeeritud sai kõike head ja hästi kahjulikku, kaal kasvas, tuju paranes, ilm püsis endiselt niiske. Kolmapäeva õhtul käis väike seltskond rattaga õhku nuusutamas: 26 km asfalti ja 545 tõusumeetrit.

Esimene etapp: 40 km, 1700 m tõusu, kõrgeim punkt 943m merepinnast. Sõit algas pika asfaldilõiguga, kuid kui te arvate, et algus oli nagu Elva Elionil, siis eksite. Minu Polar näitab, et esimesed 11km olid tõusu (ametlik profiil veidi vähem). Esmakordse tuuritajana arvasin, et kohe-kohe jõuame Peetruse väravate juurde ja enam kõrgemale ei ole lihtsalt võimalik tõusta, kuid hilisem empiirika näitas, et asi läks veel hullemaks. Kogenematusest või hulljulgusest võtsin tõuse suure isuga ja laskusin suurt midagi tagasi hoidmata. Kõik oli kontrolli all kuni umbes 10 km enne lõppu sain jagu Powerlink ketilülist. Seni olin liikunud Grishaga koos, lõpuks kaotust talle veidi üle 6 minuti, millest 5 võib ketiparanduse arvele panna. Ahjaa – korduv chainsuck lõhkus ära chainstay ja õhtul tuli raam ära vahetada ning edasi jätkus sõit vana-hea Meridaga.

Teine etapp: 68km, 2600m tõusu, kõrgeim punkt 1109m. Tagantjärgi mõnusaim etapp. Juba esimestest kilomeetritest oli Lipp kiviviske kaugusel, mis andis mõnusa emotsiooni – sai vahel sõna juttu ajada ja see hoidus meele üleval. Veidi enam kui tunnise sõidu järel pidin Lipu eest laskma, sest kaelakausid olid peale raamivahetust „sisse töötanud" ja hakkasid loksuma. Vahetult enne seisma jäämist hõikas Lipp, et 30.km hakkab raske tõus ja täpselt selle tõusu all ma ta uuesti kätte sain. Taas midagi uut: ca 4 km distantsi ja tõusime 400 meetrit ülespoole. Lõpp hakkas juba tasapisi paistma, kui Aivariga kõrvuti sõites vaatasime üle oru ja nägime vastasnõlval üht püstloodis teerajakest ja ta ütles, et mõtle kui peaks nüüd sealt üles sõitma. Ma noomisin, et „sõnad veel ära!!" ja 10 minuti pärast olimegi sellel samal rajakesel. Minu jaoks vist elus esimest korda, kui ma kõvakattega teel pean kõndima, sest lihtsalt ei jõua vändata mäest üles. Astusin ka Lipul eest ja sain veel päris mitu peanahka.

Kolmas etapp: 74 km, 2700 m tõusu, kõrgeim punkt 1229m. Sitt aga väga päikeseline päev – kukkusin kohe esimesel laskumisel põlved lõhki, seejärel jäin taha, soov oli küll ettepoole tõmmata aga jaks oli otsas ja tuju ka all. Kogu võistluse kõige pikemal tõusul - kokku ronimist peaaegu 1h ja mul oli kergeim töötav käik 32-26 – maadlesin pidevate chainsuckidega ja pidin enamuse jalutama. Põhjus selgus tipus – rattaabi õlitas ketti ja avastas, et mul kaks lüli ketis kinni kiilunud. Peale pisikest pusimist sain laskumisele, kus panin tuuri teise käbara otse kibuvitsapõõsasse. Mingi hetk küsisin on konkurendilt, et palju veel jäänud on – 5 km ja ca 500 tõusumeetrit  Õnneks selle viimase nr osas ta veidi eksis: oli vaid 300 m tõusu jäänud. Kahe tõusu vahel sain veel ka kolmandat korda külje maha. Ei, mitte maha aga vette  Jõele oli betoonblokkidest põhi pandud ja oli see siis libedusest või kiirest voolust või kurat teab millest aga paraja peakaga ma sinna jõkke maandusin. Elus esimest korda lõpetasin rattavõistluse vesi kõrvas.

Neljas etapp: 54 km, 2100m tõusu, kõrgeim punkt 1251m. Läksin peale lootusega, et ehk õnnestub õhtuks olla kokkuvõttes kiireim eestlane, algul oli plaan täiesti pädev, kuid teises pooles hakkasin väsima, mis mõjutas, lisaks tõusudele, ka laskumisi, kus võtsin väga ettevaatlikult. Eluisu oli lihtsalt suurem kui kõik muud tungid, instinktid ja oskused kokku. Profiililt ja rajalt oli see vist lemmikpäev – üle mõistuse ronimist eriti polnud, pikad tõusud valdavalt sõidetavad, ilusad vaated, ilus ilm. Taas aitas Lipu lähedalolek, kuid kahjuks sai ta kummist jagu ja sinna paarissõit ka lõppes. Lõpetasid kõik kuus eestlast, mida väidetavalt pole viimasel kolmel aastal juhtunud. Poolas olles tõotasin, et enam ma sinna ei lähe, kuid teisipäeval netist videoid vaadates, ei ole ma selles väites sugugi enam kindel. Lisaks sportlikule tegevusele sai tublisti klubisisest hierarhiat treenitud, loodetavasti M40 ikka pani tähele nooremate rüblikute püüdlusi ja eneseületusi. Melupildid