Haanja 100/150 (2009)

Päev, mida üks tõsine maastikurattur pikkisilmi ootab. Nii mõnedki ei tee aasta jooksul ühtegi starti, kus ametlikult aega mõõdetakse, kuid sel päeval on nad joonel. Lähikonnas oli juba suht raske leida ööbimiskohta. Sellist sõitu ja rada suudab meile pakkuda ainult üks koht Eestis ja ainult üks "peasüüdlane" Ivar Tupp alias. Holden. Haanja100 "Ainult Hulludele" toimus sel aastal juba VI korda ja II korda anti võimalus "Segastel" läbida Haanja150. Kõmu selle päeva ümber hakkas juba varasuvel. Kas toimub, kas ikka sama hea. Mida lähemale päev jõudis, seda selgemaks sai, et oma raskete tingimuste poolest legendaarseks saanud 2004 aasta Haanja100 raskusastme tiitel võib sel aastal ohus olla. Taevalugid olid eelnevatel nädalatel pidevalt lahti ja ilm püsis jahe. Kõik see kokku meelitas osalema läbi aegade rekordarvu osalejaid. 100km. Sõidu soovis ette võtta 376 "Hullu" ja 150km. Listi oli end üles andnud 35 "Segast" ! Tasub ka mainida, et hullusid ja segaseid seekord ühte starti ei lastud – tagajärjed võivad olla ettearvamatud ! 150 üritajad pidid end joonele sättima juba 8:00 ja hullukari lasti neid jälitama kell 9:00.   Peahulluks krooniti seekord Allan Oras, kes oli hiljem ka kinnitanud, et sai võistluselt korraliku nakkuse ja lubas seda ka järgneval aastal ravima tulla. Teise koha sai Martin Loo ja vanameister Alges Maasikmets pidi seekord leppima III kohaga.  Segaste sõidu võitis taaskord eelmise aasta segane, Tarmo Mõttus kellele järgnes Tarmo Neemela ning Tiimo Tõnisson.  Aga au ja kiitust väärivad kõik, kes üldse selle võistluse ette võtavad ja lõpuni jõuavad. Tasub märkida, et kõik, kel lõpuajaks oli pea 11h, said viimased kilomeetrid võtta hämaruses, kui mitte lausa pimedas.Respect !  Meiegi klubi tulihingelistele on Haanja100/150 olnud kõikide toimumisaastate vältel samamoodi pühaüritus, millest puudumin tähendaks suurt pattu. Seekord oli meid Haanja100'le üles andnud küll kõigest 3 liiget, kuid 150 distantsile tervelt 6 liiget. Hilisemalt küll Riho valis tervise huvides 100km. distantsi (ähvardati teist opi laule saata) ja Rommi pani mingites meeltesegadustes 75km. märgi juures paremale (otse lõppu). Ehk siis, sai siiski kirja 100km. tulemuse. Kuidas teistel meie omadel läks – HÄSTI. Keegi ei katkestanud. Kõik tulid võiduka lõpuni ! Kes 150 ei jõudnud, sõitis 100 :-)

Meie klubi "Segaste" tulemused:

7.   Rivo    10h00:02,2
12. Taikki  10h35:32,0
14. Kuldar 10h43:50,9

Hullude ajad:
19.  Edvard   6h03:10,5
32.  Rommi   6h18:01,1
101. Riho      7h31:59,5
126. Margus  7h52:41,6
142. Antti      8h09:24,3
303. Erik     11h24:03,4 

TULEMUSED , PILDID , SIIN ja SEAL

Riho: Matkata on mõnus! Kuna eelmisel nädalal vaevasid mind mõningad terviseprobleemid siis läksin tänavu H100-l mesikäpa distantsi matkatempos läbima. Või noh, mitte päris matkatempos aga veidi madalama pulsiga kui eelmisel aastal H150-t. Oli aega loodust vaadata, rada nautida jne. Kuplitelt avanes ikka ilus vaade ja sügisene mets on ju ka kaunis. Sõit oli vahva. Sakkisid ainult 3 asja: tagapidur kadus veits enne Munamäge ja laskumisi tuli ettevaatlikumalt võtta, 1 kõrvaklapp tuli kogu aeg kõrvast välja ja ma pidin seda muudkui tagasi toppima ja loomulikult sakkis ka chain granny peal. Plaani punktis lasin keti ja esihammakad läikima pesta aga ei midagi. Sama jama kestis endiselt edasi. Ju siis oli seda savi lülide vahel nii palju, et kett jäi granny külge kinni. Muidu toimis kõik tip-top. Ja nüüd valimisreklaam. Finišis oli hea meel targa otsuse üle panna jalga talvised sõidukingad. Tööpäeva lõppedes olid varbad soojad ja kuivad.7,5h matkamist ja finišikoridoris ulatati mulle pudel šampust. Kas matkasellide seas esikoht vilksatas esimene mõte? Kahjuks mitte, Haanjas saab ka 100-s lõpetaja šampuse:-). Hullupaberile oli märgitud siiski 101 koht. Eelmisel õhtul warmup partyl veeretas Mart Kalamees mingit legendi kus esimesed 55 lõpetajat on tegijad, sealt kuni 100-ni tšainikud ja ülejäänud 200 tormavad Makedoonia faalanksina finiši poole, et saada endale ihaldatud 101-ne koht. Miks seda nii metsikult ihaldama pidi, ei mäleta. Selleks hetkeks oli juba omajagu manustatud. Aga igatahes mina paberite järgi see 101-ne olin:-). Järgmise korrani!

Edvard: Mõned muljed siis sõidust.Sai siis tatine ja mudane H100 ära proovitud. Iseenesest olen arvanud et raskemad sõidud sobivad mulle nii et eelmisel õhtul hotellis ringi hiilinud "hr Mandross" mind väga ei kõigutanud. Algus kulgeski suht ok, ronisin miski rongi peale (Grisha, Kelk; Tohvrel , Järva, Riisma jt) Kuid kuna tegu polnud eesti kontekstis tavalise maratoniga , lagunes rong ruttu algosadeks.   Ainuke jama sai alguse umbes 10-ndal km-l, mis tegelikult mõjutas olulisel määral kogu sõitu kuni lõpuni välja. Nimelt probleem sama mis Rihol , gränny kiskus ketti kaasa, raamivahele, nii et kasutada teda ei saanudki. Muidu ehk polekski nii suur probleem olnud aga kuna sellest aastast sõidan mnt kasseteiga siis oli ikka natuke "jama majas" kyll. 50 km sai eest keskmisega ja suurega suht hästi hakkama aga selline raske rauaga ligaste tõusede võtmine kurnas jalga päris hästi , nii et sõidu lõpu poole jalutasin ikka päris palju, ainuyksi sellepärast et end mitte krampi kangutada.Sõidu teisel poolel olid ymber samad näod, Tohvrel, Roonet ja Rommi , kord oli yks eest ära, kord teine. Lõpu kruusasirgete alguses olime korra 3-kesi koos.( Rommi jäi viimasesse tp-sse hängima ja oma 150 km trassi taga nõudma. Tohvrel (ta oli eest ära saanud aga exis vahepeal) Roonet ja mina. Roonetil oli jalga võrreldes minuga palju nii et ta lajatas eest minema, mina omakorda imbusin Tohvrelil eest ära. Lõpu eel läks veel yks tugevat sorti lätlane mööda ja läbi see sõit saigi.  150 km mehed pidid see aasta extra tugevad olema ja muidugi Erik kes erinevalt teistest suudab ka kottpimedas võidu sõita ja rajalt mitte exida.  Suht tõenäoline et oleksid saanud magusa revansi rakvere eest. Viimased 25km olin suht mõtetu mees kes tahtis "õllelauda ära saada" .Kokkuvõtteks võib öelda et enesetunne oli selline harju kesmine, ise lootsin paremat, kohaga olen rahul (viimane mees kes kaotas võitjale alla 1h) Ja muidugi peab taaskord ära mainima enne ja peale võistlust tekkiva mõnusa õhkkonna kubija hotellis. Parim variant lõpetada hooaeg!

Antti: Haanja 100 nädalavahetus algas kordaminekutega juba reedel. Esmalt isikliku rekordi järjekordne ületamine mäkketõusul (oleks olnud meeles amort lukku ka panna, oi kus siis oleks sõitnud! ) ning seejärel Võrus söömast tulles suutsin üsna mitu kilomeetrit mööda ühesuunalisi teid vastassuunas sõita. Tavalisest kella kolmeni hommikul jõminast sai sedakorda küll jah, kell 12 magamaminek, kuid vabandan ennast siinkohal muutuvate protsentide ja kohatise temperatuuri esinemisega.   Laupäeva hommikusse lükkasin ma ka kõikvõimalikud muretsemised riietuse jms. teemadel. Peale hommikusööki ja 150km segaste teele saatmist läksime Erikuga soenguid säädma ja pidukostüüme valima. Jalga panin 3/4 säärega püksid ja üles üksteise peale lühikeste käistega särgi koos varrukatega, pikkade käistega lühikese särgi ja windstopper vesti. Jalgade otsa ei mõistnud midagi muud välja mõelda, kui tõmbasin sokkide alla kilekotid ja kõik. Erinevalt HRK omade kartusest, et ma eelmisel õhtul loosiauhinnana võidetud nende klubi sokid kõige peale tõmban, ma siiski nii kaugele ei läinud Ülemise otsa vesti lukuga sai päris hästi temperatuuri reguleerida, seda laskumistel kinni tõmmates ja aeglasemates kohtades jälle avades. Ahjaa, muidugi ei maksa unustada ka windstopperiga aluspesu, mis garanteeris hubase temperatuuri strateegilises sektoris.Kogu see sättimine võttis sedakaua, et õue jõudsin ma 5 minutit enne starti. Sujuvalt avasin ma auto pagasiruumi võtsin välja ratta, eemaldasin eelmise õhtu numbri, panin peale H100 numbri. Kett jäi õlitamata ja sadul reguleerimata, kuid starti jõudsin siiski väikese ajavaruga - teist kinnast kätte tõmmates ja prille hambus hoides stardijoonest mööda kruisates ütles kommentaator, et 30 sekki on veel aega   Alguse osades kohtades oleks sisemine loom tahtnud rapsima hakata, kuid ümbritsev rahulik mass tõmbas tuure maha ja ega poleks peale asfaldilt maha keeramist enam ruumi olnudki selle looma jaoks. Rajal valitsenud oludele sobivalt õlitamata kett hakkas ka oma tingimusi seadma edasiliikumisele, kui peale esimesi mudasemaid kohti "sõber" chainsuck minu rattal küüti nõudis. Iga vändapöörde kohta pidin eest keskmise hammakaga sõites pool pööret tagasi andma - no mis elu see on!? Nii olingi ma kuni teise TPni sunnitud sõitma eest kas granny või suurega. Enamasti siiski suurega, sest granny kasutamine nõudis teinekord pikemaid läbirääkimisi, kui aega oli. Tagasi vaadates ütleks, et need kaks esimest TP-vahet olidki kõige raskemad.  Teises TPs sain ma ratta käiguvahetuse puhtaks ja keti õlitatud ning oh üllatust - keskmine hammakas oli nõus mind jutule võtma. Selle rõõmu jätkumiseks tassisin ma järgmised kaks TP-vahet ratast kõikidest mudalompidest seljas üle, mitte ei üritanud neid sadulas forsseerida. Arvan, et töötav käiguvahetus oli rajal rohkem väärt, kui need mõned kaotatud hetked.  Lõuna-Eesti huumori eripäradest tulenevalt (mõni teine kord selgitan) sõidan ma kõiki Ivari korraldatud sõite lähtudes põhimõttest, et on start, tähistatud rada ja finish. See, mis täpselt rajal on ja kus, või kuidas mõnda küngast nimetatakse on info, mis tuleb ja läheb. Seepärast ei oska ma öelda ka kus täpselt ma "rangluu-tüübi" otsa komistasin. Igatahes keset suht siledat maad, peale mõnda kilomeetrit kruusa kraavist üle roninuna, leidsin ma teiselt kaldalt tegelase, kes oli ratta enda najale toetanud ja triikis käega õlga. Pidasin kinni ja uurisin, et kas kõik on korras "Jaa, jaa. Ma veits puhkan ja siis sõidan edasi." Silmavaatest oli näha, et kõige selgem see pole ja nii ma pinnisin edasi, et mis toimub. Siis ütles tegelane, et sõitis mingil laskumisel vastu puud ja nüüd on õlg naksub. Ise mõtlesin, et kui midagi pahasti on siis abi otsimiseks on koht sobiv. Pool kilti tagasi teeristil oli mingi sinine buss ja sealt veel natuke tagasi kaks tüdrukut teelesõitu turvamas. Samal ajal rääkisin, et mõistlik oleks ikka abi otsida ja tuletasin eelmise aasta case'i meelde. Mingil hetkel vestluskaaslane leebus ja oli nõus edasimineku asemel tagasi keerama ja abi otsima. Aitasin tal ratta üle kraavi teele tagasi, kus ta arvas, et saab ise edasi. Pakkusin, et mul sellest viiest minutist siia-sinna mida ja võin edasi aidata aga veelkordse kinnituse peale, et saab hakkama tulin tulema. Loetud meetrid hiljem metsavahelisel tõusul oli üks naisterahvas pilte tegemas, kellelt küsisin ega see sinine buss temaga seotud pole ja kirjeldasin olukorda. Buss tema oma polnud aga lubas minna vaatama, kus, mis ja kuidas. Veel tükk aega hiljem jõudsime ühe tuttava olemisega künka otsa, kus eessõitjalt uurisin, mis selle nimi on ja igaks petteks helistasin ka Ivarile ning kirjeldasin olukorda. Finishis kuulsin temalt, et jah, rangluu ja vend leiti rajalt üles.  Raja tagumist poolt ma kirjeldada ei oska. Keha oli leebunud ja loobunud ilmselgele füüsilisele ülekohtule vastuhakust. Kusagil 70km kandis oli korraks hetk, kus tuli katla all väga vaikseks vajus aga üks turbosnack tõi koomast välja. Vällamäelt alla tulles suutsin ma päris lõpus mingi nipli ka organiseerida aga peale natuke mõlkis põlve muid ohvreid polnud.Tehnika kohta siis mõnes kohas tundsin ma puudust headest piduritest aga see oli puhtalt minu enda probleem. V-piduri klotsidega muret polnud, kuigi varuklotsid olid ka igaks petteks kaasas. Mõnda laskumist oleks asisemate piduritega ehk julgemalt tulnud, kuid oleks tädil rattad all ... Rehvivalikust ka mõne sõnaga rääkides siis ma ei suuda hetkel meenutada, kas need RRid, mis all olid on ühe hooaja sõitnud, või poolteist. Igatahes probleeme polnud - kust sõita tahtsin sealt ka sõidetud sain.Viimase TP rattapesu ja keti õlitamine olid ka head abimehed. Lõpus kruusal vunkides sain kätte kaks tegelast, kes olid TPst varem jalga lasknud. Viimane neist kahjuks loovutas koha ilma lahinguta ja nii jäi lõpuspurt sedakorda tegemata. Lõpus soe käepigistus Ivarilt ja H100 buff. Mida kõike inimesed pisikese rohelise riidetüki nimel ei tee! P.S. Kuldar, ma tean küll, et sa tellisid Strohi aga no mul ka juba kerge skleroos tekkimas ja nii ma haarasin Jägermeistri rajale kaasa. Mikroskoopilised võimalused sind rajal kohata ei täitunud ja nii ma pidin selle neste (ümbritsevate suurte silmade saatel) finitos Ivari kätte vastutavale hoiule andma, et ise dushi alla toibuma minna. Igatahes kui esimeses TPs keegi rääkis, et "kui nüüd saaks Jägermeistrit ..." siis ma küsisin, et palju ta maksaks ja otsisin pudeli seljakotist välja. Lonksu ta enam ei tahtnud aga leidis, et on teinekord soovmõtlemiste väljaütlemisega ettevaatlikum, sest kurat neid hulle teab! Ahjaa, ma unustasin väikese matemaatika.it's on the Wikipedia it must be true!Veits ümmardada siis ma kulutasin rajal 6500kcal. 6500kcal on 27 196 000 džauli. Wikipedia ütleb džauli kohta:

Practical examples
One joule in everyday life is approximately:
/---/
* one hundredth of the energy a person can receive by drinking a drop of beer.

Veetilga mahuks sain ma netiotsingu põhjal 0,25ml.

Õlu ju suuresti on vesi, et sobib küll.

27 196 000 džauli -> 271 960 tilka -> 67990 ml -> ~68 liitrit õlut! Seega pean ma H100st taastumiseks ära jooma pea 7 kasti õlut.

Kellelgi naine pahandab siis suunake wikipediasse

Rivo: Hetkel on kell 18:14 ja on pühapäev, 4. okt. Praeguseks hetkeks olen söönud 4x Nii 20:00 paiku lükkan sauna sisse ja peale leilitamisi söön veel korra.  Seekord sättisin end lõuna-Eesti piirkonda töölähetusele ning olin juba 16:00 Kubijal ja kirjutasin end seansile sisse. Kella 18 paiku sättisin end Haanja nõlva alla, et ära proovida ka mäkketõus. Raja pikkuseks seal 415m. ja kogutõusu seejures 55m. Enne laksamist ei saanud kohe üldse tehnikaga läbi. Eest ei tahtnud kett kohe üldse keskmise hammaka peal seista ja viskas raksakaga maha – kas mõni hammas kõver, või nagu hiljem õhtul selgus, oli hoopis keti üks lüli kõver. Ühe korra veel granny'ga kerides tõmbas niimoodi keti kaasa, et viimase kätte saamiseks pidin keti lukust lahti laskma. Kokku pannes libises korra keti ots käest ja üks luku pool kadus ära – no saadanast. Arvasin juba, et rattajumal annab mitmel moel hoiatust ja see hoiatuse tuli on ikka veripunane.Startida sain kolmandana, kohe Pait Hirve järgi. Lendasin siis peale eest suurega ja mõttes kogu tõus püsti lajatada. Alguses oli täitsa hea, keskel hakkas „mootor“ kahtlast häält tegema ja mõtlesin sadulasse istuda. Aga istudes ei tulnud sellise ülekandega mäkke raiumisest miskit välja – uuesti püsti ja edasi. Üles jõudes olin ikka läbi nagu läti raha. Ajaks tuli 1:28,8 mis andis IV koha. Esikoha võttis mäe rekordiga Pait Hirv ajaga 1:11 – valus vend ikka küll, midagi pole öelda.   Õhtul nagu ikka – põhjalik aklimatiseerumine erinevate vägijookide najal : õlu, shampa, aniisi viin, rumm. Magama sundisin end õnneks ikka eelmisel päeval, so. Mõned minutid enne 24:00.   Hommikul olin riietusega ikka täitsa lõhkise küna ees – kõigest +2 soojakraadi. Aknast välja vaadates ja nähes lühikste pükstega Ivo Põldu tiirutamas hakkas pagan veel külmem. Igaljuhul otsustasin jalga panna pikad soojad püksid, kingade otsa bahillad, selga võrk ta voodriga tuulekindel jakk. Moonakoti sättisin 3TP'sse ja panin sinna igaksjuhuks siis õhemad riided, kui peaks tekkima ülekuumenemise oht.   Start anti 8:00 hommikul. Hea oli see, et kõigepealt lasti rajale segased. H100 startijad lasti jälitama 9:00. Alguses jäin kokku Ivo Põlluga. Üsna pea oli raja ääres tühjeneva kummiga Tarlap – probleemiga sai hakkama ise. Panime edasi. Enne Munakat jõudis Tarmo järgi ja läksin koos temaga edasi. Munakal tõmbasime vahe Põllu ja Rei ees sisse. Aga kahjuks Tarmol ikka kummiga probleem jätkus ja pidi tegema uuesti pitstopi – mingi aja sõitsin üksi. Kuskil 60km. Kandis tuli Rei järgi ja liikusime temaga päris pikalt koos. Umbes nii 100km. Paiku läks olemine kuidagi raskeks. Toidupunktis rookisin ratast ja selle aja sees jõudis ka Põld meile uuesti järgi. Kuna aga minu paus venis pikemaks (hammakate ja kasseti vahel oli pool heinamaad) siis jäin taas üksi ja nii kuni lõpuni. Kuskil 115km. Paiku sai jook otsa ja tankida tuli kraavist – täitsa OK vesi oli. Nälg oli juba päris suur ja olemine polnud üldse kiita. 3TP's (minu 5's) sai korralikult söödud joodud, pudel täis ja edasi. Tunne oli taaskord hea ja samuti ka minek. Eelviimases TP's tankisin pudeli täis, mõned rosinad ja edasi. Viimasest TP'st panin peatumata läbi – ikka väga hea tunne oli. Lootsin väga veel Põllu ja Rei kätte saada. Põrutasin kuni viimaste kilomeetriteni lootuses näha mõnd 150 meest, aga ei. Ainus, kelle vahepeal kätte sain oli Suppi Ahti – ta eriti jutukas polnud. Mainis ainult, et 150 on ikka liig. Aga jah, need viimased rulluisu asfaldirajad olid kuratlikult rasked. Eks ka ses mõttes, et siin kedagi isegi nähes, enam püüda ei jõua. Viimane lootus oli veel kuidagi alla 10H saada – ka see ei õnnestunud. Enda kell nätas lõpuajaks täpselt 10:00,00 Ametlik aeg tuli 10:02,2 Tasuks VII koht ja järjekordne särk :-)Numbritest : Dist. 144,3 (tegelikult ca. 1,5-2km rohkem – alguses ei saanud andur magnetiga kontakti)Aeg : 10h00:02,2SLS 145/172Energia 10207kcal Eraldi tänaksin veel Meelis Kaart, kelle käest sain lonksu juua. Ja eriti tahaks tänada kedagi, kes ca. 20km. enne lõppu oli ära kaotanud Turbosnacki (täis) pudeli, mille ma loomulikult üles korjasin ja sisse kupatasin.Hea kaasvõistleja, kes sa selle kaotasid, olen nõus selle Sulle kompenseerima