Engadin Radmarathon '09
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et kõiges järgnevas on süüdi internet. Peale seda kui olin otsustanud proovida La Marmotte sõitu Prantsusmaal tekkis sportlik huvi ka teiste võimalike maanteesõitude kohta Euroopas. Ja nii jäigi surfamise tulemusena silma Engadin Radmarathon Šveitsi Alpides toimumisajaga nädal peale Marmotte’i. Kuna kaugus oli täiesti talutav, siis sai ka see sõit plaani võetud. Peale Marmotte oli enesekindlus ikka oluliselt parem võistluse mägist reljeefi uurides. Samas oli see sõit kõrgemal kui Marmotte, mis võis tähendada teatavaid erisusi. Engadini piirkond (sh nt Davos, St.Moritz, Livigno jne) ja selle lähiümbrus on tuntud eelkõige talviste spordialade kontekstis, kuid suvel leidub seal ka palju rattureid ja rattaüritusi (eriti mtb).
Engadin Radmarathon – 211 km ja 3900 tõusumeetrit. Kõik sõidu neli kõrgeimat tippu asuvad üle 2300 m kõrgusel.
Marmotte ja Engadini võistluse vahelise aja kulutasin meeldivaks puhkuseks, külastades muuhulgas Vahemere ranniku Prantsuse Rivierat (sh Monacot) J. Loogiliselt võttes peaks see looma hea puhanud baasi uue sõidu jaoks. Tegelikkus oli aga see, et võistlusele eelnenud paaril päeval tundusid jalad suht väsinud, korralikku massaaži oleks kangesti tahtnud.
Võistlusele eelneval päeval käisin ennast regamas ja üleslöödud laagriga tutvumas. Ei midagi erilist, peale selle, et stardipakett oli taaskord suht kogukas, sisaldades muuhulgas hunnikut Powerbari nänni ja Chiba igati asjalikku tagant võrguga tuulevesti. Raja kui sellisega seekord tutvuda ei õnnestunud, ehk külmalt peale. Ratast seekord eriti sättida ja lakkuda ei viitsinud, kulub veel ära.
12.07 kell 5.15 hakkas telefon plärisema, aeg tõusta ja sättima hakata. Engadin Radmarathon start oli ette nähtud 7.00 Zernezi linnakeses. Tüüpsed protseduurid läbitud, ratas autosse ja stardi poole. Kuigi start oli majutuskohast ca 25 km kaugusel, siis tänu mägiteedele läks kohalesõiduks aega ca 30 min.
Starti jõudsin siis kui koridor juba rahvast täis. Kuna mul oli number, mis õigustas startimist 2. grupist, siis sain koha stardimassi keskele. Korraldajate väitel oli neil 2000 osaleja piir, samas oli näha numbreid ka üle 3000, krt seda teab. Igatahes stardis oli tunne selline poolik, kuna rajast ei teadnud peale graafiku midagi ja ilm oli ka mõnusalt Eestilik – ca 6* sooja, vihm vaid puudus! Drei, zwo, eins … pauk. Ca kilomeetri pärast keeras tee ilusti-kenasti üles, ei mingit soojaks sõitmise rõõmu. Selle tõusu, mis graafikul ei tundunud eriti tegija päeva põhitõusude kõrval, esimesed kilomeetrid olid sellegi poolest mõnusad 6%...7%-sed (6,5 km, keskm 6,4%). Esimese tõusu ajal avanesid suurepärased vaated kanjonilaadsele sügavikule, kus silma järgi oli autoteega võrreldes vähemalt ca 100-200 meetrine püstloodis langus all. Edasi kulges rada õnneks suht meeldiva tõusunurgaga ja läbis mõnusalt sürri mitmekilomeetrise, ühe autorealaiuse tunneli. Kõige muu hulgas sai külastatud ka Itaaliat, kui rada läbis linnakese nimega Livigno. Esimesed paar tõsisemat tippu (Forcola di Livigno ja Berninapass) ei tundunud eriti karmid ja nii ka oli, tõenäoliselt pigem nende mõõdukale pikkusele.
Peale viimast tõusu algas pikk-pikk laskumine, mis kulges lõpuks Zernezi linna tagasi. Sellel võistlusel oli kavas kaks distantsi 97 km ja 211 km. 211 km sõitjad tegid esmalt koos kõigiga 97 km ringi ja siis veel otsa pikema ringi koos paari-kolme karmi tõusuga. See 97 km ring tundus tegelikkuses lihtne, aega kulus mul selleks rahulikult võttes 3:22, mis oli kiire (ca 29 km/h) arvestades distantsi ja tõusumeetreid (ca 1350 m). Kui päris aus olla, siis tundus see distants selle piirkonna kohta natuke mõttetu, nö mesikäpa (siin siis pigem milkalehma) sõit J. Vahemärkusena lehmadest rääkides, siis neid nägi ja kuulis (kellade järgi) päris tihti, eriti üleval mägedes. Arvestades nende karjamaade kõrgust ja tõusunurka, on tegemist arvatavasti vähemalt Euroopa kõrgeima Vo2max’ga pudulojustega. Särgi pistavad neile püksi vast ainult hiljem ühes kõrgeimatest kohtadest nähtud lambakarjad.
Zernezi toidukas peatus tehtud, asusin teele, ees ootamas päeva parimad palad. Varsti peale Zernezit algaski päeva esimene tõus Flüelapassile (see pole mäe nimi vaid nö mäekuru läbipääsu nimetus). Tõus Flüelapassile oli 13 km pikk, keskmise tõusuga 7,4% (vähemalt kolmes kohas viskas 10% peale). Tõusti lõpuks 2383 m kõrgusele. Seda, et kogu võistlus toimus suhteliselt kõrges piirkonnas nägi ka sellest, et lumiseid nõlvu oli pidevalt näha ja üleval võisid kohati sõidupealt lund haarata. Nt Prantsuse Alpides toimunud La Marmotte sõidul nägi lumiseid kohti vaid kõrgeima tipu, Col du Galibier’i juures. Taustaks tasub mainida, et antud Šveitsi piirkonna puhul on tegemist Alpide kõrgeima piirkonnaga, kus keskmine kõrgus on ca 2100 m. Kõik see kõrgus ja mäed andsid tunda ka ilmas, kui tõusu teine pool muutus karastavalt külmaks isegi varukate ja vestiga sõites. Tipus oli juba tõsiselt jahe ja osad võtsid sealsest väiksest kioskist väikse kohvi soojenduseks. Tõus ise oli üldiselt küllaltki ok, serpentiine kui selliseid oli vähe, rohkem sellist pikka mitmekilomeetrist „sirget“ mööda mäenõlva. Samas oli loodus võrratu - mäed, metsad, türkiissinise veega jõed ja kosekesed.
Laskumine Flüelapassilt oli külm (Polari näidatud min temp 4* tuli vist sealt), kuid muus osas suhteliselt hea, kuna teed mägede mõttes sirged, samas oli kohati liiklust, mis takistas kurvide lõikamist ja piiras sellega tõenäoliselt max kiiruse numbrit. Polari järgi tuli 77,1 km/h siiski ära. Laskumisel tabasin end mõttelt, et selle kiiruse juures on toetuspind nii ees kui taga vaid veidi üle 5 mm lai J. Peale tõsisema laskumise lõppu sai taas natuke pundiga laugemat allamäge sõidetud. Pundisõidust rääkides tuleb mainida, et ohtlikke olukordi ei esinenud, arvestades ka seda, et märguandeid kasutati vähem kui meil kombeks. Huvitav kõrvalaspekt oli ka see, et korraldajate poolt oli staabis seinapeal muuhulgas ka illustreeritud juhendid (I, II, III) kuidas tuulega pundis sõita, kuidas efektiivselt vändata, kuidas laskuda jne – idee ka meie korraldajatele?
Natuke ka teedest ja liiklusest. Teed olid üldiselt heas seisukorras, esines küll natuke ebatasaseid kohti, kuid need ei seganud. Laskumised olid valdavalt sirged, st ilma serpentiinideta. Omamoodi olid teetööde lõigukesed, kus kitsa tee tõttu olid foorid paigaldatud. Seega, kui sattusid vale tule ajal antud kohta, siis pidid ootama rohelist tuld J - nii juhtus ka minuga mõned korrad. Tuues siia nt paralleeli kuidas meil TRR puhul polemiseeriti osa trassi pindamise osas, siis Engadinil oleks pidanud lausa paanika lahti olema. Nt nende mägiteede teetööde lõikudel oli olemas vaid üks kitsas autorida, millel sisuliselt järsaku poolne piire puudus. Ehk oma asi vaadata, et hõredast piirdest õigel pool püsid ja alla orgu mägijõkke forellidega möllama ei tõtta. Autojuhid olid küll õnneks mõistvad ratturite suhtes, kuigi ütleks, et nt Prantsusmaal oli suhtumine veelgi aupaklikum. Väga palju on siin mootorrattureid. Autode osas peab mainima, et ma nägin siin ühe sõidu jooksul rohkem igasugu edevaid sportmachiine kui eelneva nädala jooksul Prantsusmaal (sh Prantsuse Riviera ja Monaco) kokku – rich bastards J.
Sõidu juurde tagasi. Peale Flüelapassi laskumist pidi graafiku järgi tulema lühike lauge tõus, mis ostus tegelikkuses heaks turnimiseks - 2,5 km; 6,6%. Edasi pidi tulema tõusu otsas toidukas ja siis väike laskumine enne päeva viimast laksu Albulapassile. Siin ilmnes korraldajate vist ainus aps, kuna reaalsuses asus toidukas kuskil laskumise keskel ja see väike laskumine oli tegelikkuses päris pikk ja viis oluliselt madalamale kui ametlik graafik näitas (ca 1400 m asemel ca 950 m peale). See kõik tähendas ühte lisatõusu Bergrüni külakesse 1376m kõrgusel (12,5 km; 3,6%), mis ei olnud kõikse meeldivam üllatus, kuna sisuliselt jätkus sealt kohe ka tõus Albulapassile.
Tunnistan ausalt, et kartsin seda tõusu Flüelapassi kogemuse alusel suht tõsiselt, kuid õnneks osutus see siiski meeldivamaks, kuna aegajalt läks tõusunurk leebemaks (mägedes tundub 3%...5% tõus tasase maana J) ja kõrgusmeetrid kogunesid enamate serpentiinide tõttu kiiremini. Ilm oli Albulapassile ronides oluliselt parem, ka kellaaeg oli juba päevasem, isegi päike küttis vahepeal selja päris märjaks. 12,7 km (keskm 7,2%) hiljem 2315m kõrgusele jõudes oli kergendus suur, teades, et nüüd on ainult jäänud vaid ca 30 km allamäge finiši poole.
Vaatasin korra kella ja jäi mulje, et äkki suudab alla 9 tunni lõpetada. Otsustasin selle viimase 30 km võtta täiega, saab, mis saab. Mäest alla oli päris hea sõita, kuna segavaid faktoreid suht vähe ning max kiirus sel laskumisel kujunes ka sinna 70 km peale. 10 km hiljem tasasemale laskumisele jõudes lükkasin rauad paremale ja andsin minna lootuses, et kuskil kurvi taga mõnda kohaliku sepapaja riista laokil pole. Õnneks jäid haamrid ja kangid tulemata ja suutsin ca kümmekonnale konkurendile suht lihtsalt särgi veel ka püksi pista. Nagu saatuse iroonia viskas 500m enne finišit vasaku jala reis krampi J, hakka veel siin kohti kaotama krt. Õnneks suutsin siiski krambiga võideldes edukalt finišeerida, kuigi finiši ametnik küsis mult krambinägu vaadates tõsise näoga kas kõik ikka ok J. Lõppaeg 9:11,30, ehk alla 9h siiski ära ei tulnud, kuid tõsiselt võisteldes oleks ka see siht olnud ilusti täidetav.
Kokkuvõttes oli enesetunne üllatavalt hea peale 211km sõitu, ca 4000m ronimist ja ca 16* keskmist temperatuuri. Pulsinäitajad olid 137/160. Jooki läks seekord vaid 4x0,75, 4 dexali geeli, üks preventiivne krambiampull, üks sleha ja üks proteiini batoon – kokkuvõttes üllatavalt vähe 6850 kcal kulu kohta! Toidukates tarbisin seekord mõned banaanijupid ja ergutuseks Coca-Colat. Tuleb muidugi toonitada, et kõik oleks võinud olla teisiti, kui ilm oleks olnud soojem (nt kolm päeva hiljem kujunes samas piirkonnas ühe 3h trenni keskmiseks temperatuuriks 34*).
Raudselt soovitatav üritus. Julgen väita, et lihtsam võrreldes nt La Marmotte sõiduga. Auf wiedersehen! PS! Õlu on siin maal odavaim vedelik, st alati ja igal pool odavam kui vesi, limps jne!
