La Marmotte '09
Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et kõiges järgnevas on vähemalt osaliselt süüdi kaks isikut – hr. Suisalu ja hr. Kull. Esimene seepärast, et taipas omale mingil (segadus?) hetkel tellida ajakirja „Procycling“ ning seejärel seda veel jagada hr. Kulliga. Hr Kull seejärel taipas mingil (segadus?) hetkel anda omalt poolt eksemplarid ringlusesse. Ja nii see juhtus, et sattus minu kätte Procyclingu väljalase nr 119, detsember 2008. Antud numbris oli piisav ülevaade ühest legendaarseimast cyclosportive (meie mõistes rattaralli) üritusest maailmas – La Marmotte. Lugesin, mõtlesin (tobe muie ilmus näole), mõtlesin veel korra (muie süvenes), rääkisin naisega (ikkagi Prantsusmaa ja Alpid) - otsustatud! Polnud õrna aimugi mis mind ees ootab. Kuna kodumaa tõusud ei võimalda sisutihedat mäetrenni, siis sai kevadest alates rõhutud pikema otsa trennidele ja võimalikult kurnavatele võistlustele. Plaanid plaaniks, pikimaks trenniks kujunes 150 km. Samas sai tehtud oluliselt rohkem 100 ja + pikkusega trenne. Lisaks Paluküla 117 km ja Tour de Rõuge soolona ca nädal enne teele asumist. Kokkuvõttes olin väljasõidu hetkeks eri asjaolude tõttu plaanist maas ca 640 km võrra L (eesmärk oli 3000 km ratastel; taustaks asjaolu, et talvel ma ei sõida, suusatan). Mis seal ikka, proovime ära, silmamunad on viimane abinõu.
La Marmotte – 174 km ja 5000 tõusumeetrit. Täiesti muuhulgas saab külastatud selliseid telerist tuntud paiku nagu Col du Glandon, Col du Lautaret (allamäge), Col du Telegraphe, Col du Galibier ning Alpe d’Huez. Kui kedagi huvitab siis ürituse nimi tuleneb Alpide ühe pisieluka - mõmiseja prantsuskeelsest nimest. Miks, ei tea.
Kohalemineku osas otsustasime auto kasuks. Laevaga Stocki ja sealt alla Alpide poole. Täitsa nitsevoo sõit oli - 29.06 õhta laeva ja 02.07 pealelõunal maandusime Alpe d’Huez’is hotellis (ööbimised Saksas ja Šveitsis). Alpe d’Huez külakesse mööda legendaarseid serpentiine tõustes möödusime lugematutest ratturitest. Ütleme nii, et vaade ei olnud ilus J. Samas, jõudes hotelli, pakkides asjad lahti, otsustasin proovida natuke seda „mõnu“. Kuna kell oli juba suht hiline, siis otsustasin igaks juhuks ainult poole tõusu kasuks. Pool tõusu tähendas siis laskumist 10. kurvini (kokku siis 21. kurvi nagu iga hästiinformeeritud rattur teab) ja sealt tagasi. Distants 6,3 km, tõus 520 m, keskmine nurk 8,6 %, aeg 35:25, keskmine kiirus 11,7 km/h, keskmine pulss 159. Ühe aspektina oli mind eelnevalt painanud ülekannete piisavus - varustusse kuulus nimelt kergeim 34-26 ülekanne. Seire tulemusena oli vähemalt 50% ratastel seal kandis ees triple-krängid ja taga tundusid olevat vähemalt osadel lahjemad mtb-kassetid (9-sed arvatavasti). Ausalt öeldes pani natuke muretsema, kuid proovisõidu kaks varusse jäänud käiku sisendasid kübekese kindlust. Ütlen ausalt, et esimest korda elus tundsin kergendust, et olen kangutaja tüüpi J.
Võistlusele eelneva päeva kulutasin lõdvestuseks ja mõõdukaks mandrašeerimiseks. Külastasin võistluskeskust ja tutvusin kohaliku eluga. Päeva lõpetuseks traditsiooniline ratta sättimine ja lakkumine.
04.07, kell 06.00. Öö möödus rahulikult. Kodumaine neljaviljaks koos kodumaise moosiga kerre, riided selga, kreemid kuhu vaja ja valmisolek nr 1 oli saavutatud. Imekombel kulus aeg linnulennul ning minu stardiaeg (7:50) oli ehmatavalt lähedal. Mis seal ikka, välja, ratta selga ja mäest alla. Arvutuste järgi pidin jõudma starti väikese varuga (olenevalt laskumiskiirusest J). Mõned kurvid enne laskumise lõppu seisis ühe kurvi juures kiirabi ühe maaslamava ratturi juures – kellelegi jäi võistlus ikka väga lühikeseks! Stardist veel niipalju, et see oli jaotatud osalejaskonna rohkuse tõttu kolmeks (7:00, 7:20 ja 7:50) vastavalt regamise järjekorrale. Kokku oli osalejaid midagi üle 7500!
START toimus ilgelt väljavenitatult (ikkagi ca 3500 startijat) Bourg de Oisans’i külatänavalt ja kuidagi vaikselt, pauguta. Sain stardis jutule ühe soome paariga (mies ja nainen), kes muuhulgas ka TRR’l käinud (ma olin neist viimati ca 30 mintsa kiirem J). Nad muidu kõvad Alpide väisajad, mh ka kõik La Marmotte tõusud eraldi läbi sõidetud ja veel Col du Madeleine 130 km võistlus läbitud eelmisel aastal. Vaatasin, et neil oli ees triple värgid - arvasid, et muidu nagu ellu ei jää. Suts kõhedaks tõmbas seda juttu ja nende kogemust arvestades. Taga oli neil max 27 minu 26 vastu. Noh jah, elame näeme siis. Küsisin neilt nats nõu ja sõitsime alguse 10 siledat kilomeetrit koos.
Päeva esimese tõusu, Col du Glandon’i (ca 24 km, keskm. 4,6 %, 14 korda TdF kavas, kõrgus 1924 m) tõsisema alguse peal libisesin neil eest ära kuidagi. Ei punninud, vaid sõitsin oma rütmi. Tunne oli ok ja ilm ka norm, hommikuselt karge. Col du Glandon tundus ok, taga jäi veel paar käiku üle. Mäest alla sõit oli täis fun, kuigi kurviline tee võttis käed pidurdamisest läbi, samas mööda eriti ei sõidetud J. Max kiiruseks sain ca 63 km/h. Edasi kulges rada kuskil põrgukatla orus, kus ilm kiskus haigelt palavaks – Polar näitas +38*!!! Tavapäratult väljusin grupis vabatahtlikult tuule kätte, et vähegi ventilatsiooni saada. Joogipunktidest ma pikalt ei viitsi kirjutada, neis sai tavalist vett ja esimestes punktides oli mega tunglemine (eriti Glandoni peal). Lisaks oli igas mägikülas nö külakaev, kus sai vajadusel pudeleid täita. Mis tasub muidugi eraldi märkimist oli see, et toidupunktides oli lisaks tava banaanile ka igasugu kuivatatud puuvilju (aprikoosid, ploomid, ananass, viigimarjad) ja siis veel nt brie juustu, oliividega vorsti ja prantsuse saia – tase J!
Orust väljudes algas päeva teine tõus – Col du Telegraphe (ca 12 km, keskm. 6,8 %, 37 korda TdF kavas, kõrgus 1570 m). Kuna oru palavus kandus edasi ka tõusu algusesse, siis tundus see siga raske. Hiljem läks paremaks ja kokkuvõttes polnudki paha.
Peale Telegraphe’i oli väike (ca 5 km) laskumine ja algas päeva nael – Col du Galibier'i tõus (ca 17 km, keskm. 6,9 %, viimased 8 km 8,3 %, 57 korda TdF kavas, kõrgus 2645 m). Tõusu all peale toidukat liikudes algas väike äikese tormike, mis kallas alla mõnusalt jahedat vihma. Tegelikult polnud asi üldse mõnus, sest ees ootas ronimine ca 2600 m kõrgusele, kus veel lundki tee ääres. Hernetera suuruste piiskadega vihma jagus tõusu esimesse poolde piisavalt, hakkas jahe. Tõeline piin algas aga ca 8 km enne tippu, kui sõit läks kuidagi eriti raskeks. Vihmast ja mäeilmast oli külm ja võib-olla mõjus ka kõrgus? Viimasel 5 km palistasid rada ka mõningad lumevallid!
Igatahes oli ülesse ronimine piin, lisaks oli lõpupoole ka väike krambihoiatus, kuid sellest sain üle. Tippu jõudmine oli kui õnnistus. Tipus oli mõnusalt tuuline, mis niiskete riietega väga mõnus polnud.
Taustaks tasub mainida, et palavusest hoolimata oli mul kaasas vest, mis kujutas endast laskumistel vältimatut abi! Galibier’ilt laskumine oli alguse osas ka paras katsumus, kuna hakkas tõsiselt külm ja käed koos õlavöötmega läks valusalt kangeks. Seda laskumist ma võtsin suht rahulikult, kuna lihtsalt ei suutnud piisavalt ratast kontrollida. Laskumine oli illllgelt pikk ja õnneks läks allpool soojemaks. Kino oli see, et pikkadel laskumise sirgetel puhus mõnus vastutuul, milletõttu kiirus juurde väntamata üle 45 km/h ei läinud. Tuuleta oleks seal lõdvalt 70-80 km/h sisse saanud. Allapoole orgu jõudes hakkas rada läbima tunneleid, mis oli sürr kogemus läbi kihutada. See, mis graafiku peal oli puhas langus sisaldas kohalikus mõistes ka paar 3-5% põnksu (mis Eestis annaks juba tõsise tõusu mõõdu välja).
Lõpuks veeresin tagasi Bourg d’Oisans’i, kus ootas le grande finale, ehk Alpe d’Huez’i tõus (ca 13 km, 21 kurvi, keskm. 8,4 %, 25 korda TdF kavas, kõrgus 1860 m). Tõusu all toidukas võtsin vett ja sutsu cocat pudelisse (muuseas pakuti ka makaronisalatit jne). Lisaks tegin korralikud venitused mõlemale jalale ja muule kehale, mis oli mõnusalt kange.
Ettevalmistused tehtud võtsin suuna tõusule lootuses see eneseväärikust kaotamata (st jalutamata) alistada. Ausalt tunnistades kartsin seda tõusu, kuna jalg oli ikka pehme ja 161 km ka läbitud. Otsustasin võtta asja rahulikult ja teha vajadusel peatusi. Taktika õigustas ennast ja sain ilusti üles. Korra, ca poole mäe peal hakkas krambitama jälle, kuid sain sellest väikse venitamisega ja jalale väikse puhkuse andmisega üle. Viimasel 4 km sain veel väikse vihmakese ka kaela, aga see polnud tegelikult teemaks. Viimase tõusunuki ja nn linnaringi tegin tempokalt ja võtsin mõned kohad (mis tegelikult polnud üldse oluline).
FINISH - elus, terve ja ülirahul!!! Eelnevalt excelisse tehtud väiksed ajakavad osutusid korrektseks, kuna lõpuaeg oli ilusti pessimistlikuma ja optimistlikuma eesmärgi vahel – aeg 10:35,30 (sportlikus mõttes oleks tulnud ka alla 10 tunni, arvestades kõikki vahtimise ja pildistamise hetki) ja koht 3880. Üldvõitja, Bert Dekker läbis trassi ajaga 6:09,00. Vot nii tuleb sõita! Kui nüüd nt meelevaldselt võrrelda üritust TRR-ga, siis minu TRR kohaga (263.) kaotati Marmotte'l võitjale 1:18,15 (TRR-l kaotasin võitjale 0:21,14). Ehk tegelikult nagu mõttetu võrdlus.
Kas sõitsin kõik tõusud katkestusteta üles – EI! Glandon väljaarvatud tegin kõikidel teistel tõusudel hetkelisi (seis, jook, paar hingetõmmet ja edasi) peatusi, mis mõjusid üllatavalt hästi.
Mõnus rammekas ja väsimus oli peale sõitu sees! Palju läks jooki ja sööki? Pudelite veega täitmise lugemine läks suht ruttu sassi, vett kulus ikka liiiitrites. Dexali geele läks vist ca 10, üks Nutrendi proteiinibatoon, kolm või neli MDY krambiampulli ja kaks Slehat. Ah jaa, oluline märkida on veel see, et ratas toimis tip-top ja käikudest piisas! Käikude osas tuleb mainida, et triple-kränk pole sellisel võistlusel häbiasi. Märkasin muuhulgas ka mõnda baigiga selli, slikid all. Eriti mannetu tunne tekkis aga siis kui Galibieri alguses möödusin sellist kellel oli edasiliikumiseks vaid ÜKS JALG ja ka sama poole käsi oli enne rannet kadunud – RESPECT!!!
Kokkuvõttes soovitan antud üritust soojalt igale vähegi asjast huvitatule. See kogemus on väärt enam kui lugematud kohalikud ja lähinaabruse rallid. Vähemalt tean nüüd mis tunne on kui kunagi nt Vader TdF’il mõnel neist mägedest käed püsti finišeerib J!
